/nginx/o/2009/04/16/164195t1h568d.jpg)
Mida näitas aastakümnete pikkune teekond läbi Pärnu kui kuurordi- ja suvituslinna suvede? Seda, kuidas Esimese maailmasõja tõttu kaotati suure tööstus- ja sadamalinna maine ning linna mandumisest päästmiseks võttis linnavalitsus esmaülesandeks Euroopa tasemel kuurordi ülesehitamise.
Sellega tegelnud meestele peab andma au, et kasinatele võimalustele vaatamata tuldi toime ja osa nende rajatust teenib meid tänapäevalgi.
Teise maailmasõja järel võeti taas suund tööstuse eelisarendamisele ja linnavalitsus tõrjuti kuurordiga tegelemisest kõrvale ning sanatooriumid allutati ametiühingute kesknõukogule. Ajapikku asusid sõjaeelse süsteemi suvituskortereisse ikkagi Venemaa suurlinnadest pärit puhkajad ja linnal tuli neid teenindada.
Taasiseseisvumisega kadus enamik Pärnu tööstusest pildilt, kuid kuurordimajandusest õnnestus linnal tsipake oma kätte jätta. Paraku pole sellist kuurordimajanduse juhtimist ja arendamist nagu enne saatuslikku 1940. aastat võimalik täheldada. Ilmselt loodab linnavõim, et "küll poisid teevad", ja üritab planeeringute ja vahel väikeste rahasüstidega suvituselu korraldada-stimuleerida.
Pikk teekond näitas sedagi, kuidas eestimaalane Pärnusse jõudis. Kuni Teise maailmasõjani jõudsid meil igati kilbile tõstetud soomlaste-rootslaste kõrval, kes pärnakate silmis olid kõndivad rahakotid, suvitada ainult kohaliku keskklassi esindajad: advokaadid, diplomaadid, direktorid, ministrid, kõrged sõjaväelased, kirjanikud.
Muul rahval õnnestus ainult huvirongiga Pärnu sõites end korraks Pärnu lahe vette kasta, seda võimalust kasutati tõepoolest massiliselt.
Nõukogude võim tõi töörahvagi kuurorti, aga valdavalt talvekuudeks. Suvituskorterid hõivasid, nagu juba öeldud, datšnikud ja eestlane ekspluateeris(b) oma Pärnus elavaid sugulasi.
Nüüd võtavad meie rannaliival suve tipp-päevadel kohad sisse kümned tuhanded eestimaalased. Selle on võimalikuks teinud autostumine.
Viimaks veel üks nüanss. Igiammusest ajast on kuurordi juurde kuulunud suvemuusika, mida esitas(b) sümfooniaorkester, seda nõudis ja kuulas siin suvitanud haritlaskond. Isegi okupatsiooni ajal peeti sellest traditsioonist kinni. Siit moraal: kui pole kuurorkestrit, pole kuurortigi, on vaid supellinn.
Kõiksugu muud muusikaüritused, olgugi nad nii kõrgel tasemel nagu Oistrahhi- või suupillifestival, ei asenda suveorkestrit. Läbufiilingud toovad siia vaid läbustajaid, mitte soliidset publikut.
Lõpetuseks küsimus: oma kuurordi aastapäeva tahaksime tähistada järjekordse Pärnumaa laulupeoga, kus saaks see toimuda?
/nginx/o/2018/04/25/7807866t1hbb73.jpg)