Ando Palginõmm: Spordimürgitust ma Berliinis ei saanud
Väga. Lähedased pakkusid, et saan mürgituse, aga vaatasin ära kogu programmi peale käimise, mida ma ei pea spordiks, ja ei küllastunud. Ka seltskond oli tore, sest Gerd Kanter kinkis samasuguse reisi ka tema heidete biomehaanikat uurivale Aadu Krevaldile. Oleme eakaaslased ja koolivennad, elasime nüüd ühes toas, juttu meil jätkus.
Staadionil olid meil superkohad – sprint vastassirgel kogu ulatuses jälgitav, kaugus- ja kolmikhüpe ning kettaheide otse nina all.
Muidugi Usain Bolti jooksud. Ja tunne, kuidas 75 000 pealtvaatajat su ümber hingab ning toimuvale kaasa elab. See, kuidas kõrgushüppaja Friedrich vaikust paludes sõrme suule pani ja kogu staadion hinge kinni hoidis. Publiku aplaus sakslasele, kes kolmikhüppes tulemust kirja ei saanud, ja Keenia neiule, kes 10 000 meetri finišis etiooplasi võitis.
Ma mõistan nüüd natuke rohkem neid, kes ebaõnnestuvad. Saan aru, kui palju on konkurente, kui kõrge on tase, et kõik on inimesed ja kõigil on närvid.
Tegelikult on ju MM samasugune kui külavõistlus – mõlemal on favoriidid, keskmikud, üllatajad ja põrujad. Ja mõlemad võistlused kaotavad mõtte, kui alumist poolt sinna mitte lasta. Minu meelest peaksime võtma asja nii, et normi täitnud ja MMile pääsenud sportlastele on see suurvõistlus nagu spordi laulupidu.
Olen vaid noortetreener ja pole õige mees nii kõrget mängu analüüsima. Aga mulle tundub, et hooaeg oli Gerdile liiga pikk ja väsitav, sisaldades ka mittevajalikke pingeid nagu maailmarekordi lubamine.
Psüühika teda enam alt ei vea, aga vaim lihtsalt väsis ära, ja siis lagunes kevadel igast poosist 68-69 meetrit visanud mehel ka tehnika. Kartsin MMil hirmsasti, et Alekna viskab ta viimases voorus üle, sest nägin – Gerd polnud võimeline vastama.