Aare Külaots: Mina toetan seisukohta, et inimene saab harituks kujuneda ise, kool peab vaid looma talle vastavad tingimused

Foto: Andres Adamson

Pärnumaa noorima ja õpilaste arvult suurima põhikooli, 404 õpilasega Paikuse põhikooli direktor Aare Külaots võttis kesknädalal aja maha, enne kui algklasside maja kui uusehitust hakkas oma silmaga üle vaatama Paikuse valla kui objekti tellija komisjon. Veendumaks, kas ehitajalt võib juba võtmed vastu võtta.

Jutuajamiseks istusime direktori otstarbekalt sisustatud kabinetti koolimaja teisel korrusel kunagisest Pärnu EPT (Eesti Põllumajandustehnika) administratiivhoonest kohandatud majas, kus tunnikellahelin ja laste kilked kõlavad 1997. aasta 1. septembrist.

Tänavune on siin 13. sügis, kuigi kool ise võib tuleval aastal pidada 20 aasta juubelit, arvestades aega algkooli loomisest. Teisipäeval avab ukse Pärnumaa moodsam, 16,2 miljonit krooni maksnud algklasside maja, mis Paikusel on ehitatud aastatega aina kasvanud ja lõpuks ruumikitsikusse jäänud hoone külge.  

Õpetajaid kadestatakse sellepärast, et neil on pikk suvepuhkus. Kuidas teil on puhkus läinud?

Puhkus on olnud, aga sellel suvel olen ma pea iga päev koolimajast läbi käinud.

Miks?

Ega keegi ole sundinud, vallavanemgi ei ole käsku andnud, aga ju ma ei ole osanud  oma töid õigesti planeerida. Ja eks süda ka valuta, kas saavad asjad nii, nagu oli plaanitud.

Kas olete juba läbi mõelnud, mida 1. septembril koolipere ette astudes neile särasilmadele ütlete?

Olgu need ava- või lõpukõned, alati on probleemid. Lihtsaim variant oleks, et on üks traditsiooniline, valmis kõne ja igal aastal natuke varieerid seda. Minuga on juhtunud aga tehnilisi äpardusi arvuti või printeriga või on just prillid kadunud, nii et ma pean ikka improviseerima. Ja praegu pean küll tunnistama, et ei ole kõnet valmis mõelnud, aga mingi mõte on seoses koolimaja väljanägemisega – valge ja klaasist.

Mis ajendas teid koolidirektori toolile istuma? See oli kümme aastat tagasi, kui Paikuse algkool oli juba kasvanud põhikooliks.

Vaatasin töölepingust enne üle, 7. september 1999 oli see päev, kui ma siin põhikooli direktorina tööle hakkasin.   

Mida te enne tegite?

Enne olin politseikoolis psühholoogiaõpetaja ja kui Paikuse kool kasvas kaheksaklassiliseks, andsin koolis füüsikat. Koolijuhi ametist ma ei mõelnud, kui toonane vallajuht Aime Käärats otsis algkoolile esimest direktorit. Ma ei kujutanud ette, mida ma algkoolis tegema hakkan, see alustas ju tegevust politseikooli peahoones ja jätkas Sindi erikutsekooli ühiselamus. Sellist kooli kasvu ei osanud ette näha. Kui üheksa aasta pärast otsiti uut koolijuhti, andis mulle kandideerimise idee kunagine õppealajuhataja Sirje Tuulemäe.  

Nii et olete sisuliselt koos selle kooliga elanud kümme aastat. Kool on arenenud, algsete seinte vahelt välja kasvanud.

Siis ma olin natuke rumalam, ega ma teadnud, millega pean koolijuhina tegelema või kust ma alustan. Esimene aasta oli kõige meeldivam, siis olin veel hommikupoole tööl politseikoolis ja kõik tundus iseenesest laabuvat. Praegu kõik asjad nii valutult ei suju ja kaadrit valides tekib vahel küsimus, kas noor ja algaja peab nii suurest koolist kohe alustama. Äkki võiks alustada mõnest väiksemast? Aga ise ju alustasin.

Kui suur on õpetajate pere siin majas ja kui palju on nende hulgas meesõpetajaid?

Kui ümmardame ära, on 30 pedagoogi. Mehi peab päris lugema …

Direktor - üks, aga …?

Direktor, poiste kehalise kasvatuse õpetaja, siis ajalooõpetaja. Poiste tööõpetusega on nii, et kolm meest annab tunde, aga kõik nad on osalise koormusega. Ja ega olegi praegu rohkem.

Miks meesõpetajad on koolides endiselt haruldus? Miks mehed ei taha minna klassi ette tarkust jagama?

Keeruline asi. Võib ju arvata, et palk on väike, aga see ei ole kindlasti ainus põhjus. Aga ega meesterahvale hästi istu see kasvatusprobleemidega tegelemine. Või hirmutab mõnda aruandlus või liigne reglementeeritus, mille pärast ta ei saa enda arvates alati vabalt tegutseda.  

Teie kooli kodulehel on moto “Paikuse põhikool – kindel algus Sinu elule”. Kas see ei ole pretensioonikas juhtmõte?

Eks eesmärgid pea ikka olema selged ja kõrged. Teine asi on, kuidas neid saavutada. See on juba meie ühise koostöö küsimus. Aga me tahame tõesti, et meie kooli õpilane võib pärast lõputunnistuse kättesaamist astuda püstipäi sisse ükskõik millise kooli uksest. Me ei taha, et õpilane peaks kooli vahetama, kuna ta kahtleb, et linnakoolis on kindlasti paremad õpetajad, õppimisvõimalused, ja arvab, et siis saab ta kindlamini gümnaasiumis jätkata.

Maakonna koolijuht Hede Martšenkov ütleb, et lapsevanemad määravad kooli saatuse. Pärnu ja Sindi vahele jääv Paikuse ei pea selles mõttes värisema oma saatuse pärast, olles maakonna noorim, suurim, kiiresti arenev kool.

Öeldakse, et lapsevanemad valivad kooli jalgadega, et kui see asi siin ei meeldi, on võimalik oma poeg või tütar viia linna kooli. Õnneks ei ole see probleem meil aktuaalne.

Koolis tehtud küsitlused näitavad, et suurem osa õpilastest ja vanematest on rahul meie kooliga. On neid, kes vahepeal valivad Sütevaka, Koidula- või mõne muu kooli, aga need on üksikjuhtumid.

Aga vahel unustame isegi oma kooli suuruse. Vaatasin väheke statistikat ja ainult Nõo põhikoolis on mõni õpilane rohkem kui meil. Nii et tegelikult oleme Eesti maakoolidest suurim ja eks see tekita oma probleeme.

Missuguseid?

Üks probleeme on erivajadustega lapsed. Kooli tuleb palju selliseid õpilasi, kes vajavad tuge. Statistika ütleb, et 25 protsenti ehk neljandik õpilastest on erivajadustega. Sellise statistika järgi peaks meil olem ligi 100 niisugust õpilast.

Need on need tänapäeva Tootsid oma vempude poolest?

Tootsid käivad nende hulka, aga erivajadused avalduvad erinevalt. Andekuski on erivajadus ja sellistegi õpilastega tuleb tegelda, aga vahendeid, võimalusi ja jõudu kipub väheks jääma.

Sellel aastal üritame esimest korda avada Tootsi-klassi, õpetajate leidmisega on aga suur probleem. Ent igal aastal on õpilasi, kes on määratud koduõppele või kelle suhtes on rakendatud individuaalset õppekava või mõnd muud tugisüsteemi.

Mis on koolistress? Mina käisin niimoodi koolis, et ei teadnud seda sõnagi.

Minule ka omal ajal ei räägitud.

Uurimused näitavad, et Eesti õpilane on oma heade teadmistega väga õnnetu. Ma ei tea, kas ta on ikkagi nii õnnetu, sest ega õpilane tule kooli ainult õppimise pärast. Eesti keele õpetaja võib ju arvata, et Jüri loeb hoolega kohustuslikku kirjandust, ja  füüsikaõpetaja loodab, et Jaanil on kõik ülesanded tehtud.

Arvatavasti õpilase silmade läbi on need asjad teistmoodi. Talle on olulisemad kaaslased ja suhted kaaslaste vahel ja õpetajatega. Nii et kui need asjad on korras, ei ole seda stressigi nii palju.

Kas teie kui diplomeeritud psühholoogi teadmised aitavad kaasa, et vältida koolis pingeõhkkondi, ennetada koolistressi teket?

Ma arvan, et psühholoogialgi on piirid. Ei ole see psühholoogia imevits, mis lahendab kõik. Võib-olla aitab mõnda asja mõista ja inimestest aru saada. Aga koolistressi kindlasti on, mõnele tuleb see kaasa kodunt, alati ei suudeta omavahelisi probleeme sõnadega lahendada.   

Paikuse kooli eripära on korvpalliharrastus ja maleõpetus teise klassi õppekavas. Miks? Kas sellepärast, et teie poeg Kaido on tuntud maletaja?

Riikliku õppekava kõrval on igal koolil võimalus ja kohustus koostada oma õppekava, kus peaks väljenduma kooli nägu ehk see, mida üks kool tähtsaks peab, mis võimalusi tal on oma õpilastele pakkuda. Malega on nii, et poeg Kaido on valinud maletamise elukutseks, aga see oli kaudne põhjus.

Meil on koolis maleklass, on arvutitehnika, on kirjandust ja treener.

Paul Keres valiti sajandi sportlaseks, tema tegemisi jälgisid sajad tuhanded eestlased ja kuidagi ei taha, et selline tore oskus meil hääbuks.

Kõik meie õpilased saavad käigud selgeks ja tõsisemad huvilised saavad jätkata maleringis pärast tunde. Aga malemäng on kindlasti ka kodudes tore ühistegevus – kindlasti parem kui mingi seebika vaatamine.

Malemäng eeldab loogilist mõtlemist.

Võib öelda, et ta sobiks kooli õppekavva küll. Meil on male rühmatunnina, samal ajal on teine rühm matemaatikatunnis. Rahul on mõlemad õpetajad.

Mis teeb koolis rõõmu ja annab põhjust siit majast minna õhtul naerul näoga?

See on keeruline küsimus.

Miks? Miks me murest räägime rohkem kui õnnest või rõõmust?

Rõõmu teeb, kui sa tunned, et saad teha seda, millesse sa usud.

Rõõmu teeb, kui õpetajad tahavad oma tööd teha, tahavad ise õppida, katsetada.

Rõõmu teeb see, kui õpilastel hästi läheb ja võib-olla mõnest keerulisest poisist-tüdrukust on saanud avatud ja õpihimuline nooruk. Sellised muutused on täiesti võimalikud. Meil on lõppenud kooliaastast kogemus, kus 8. klassist puudulike hinnetega üleviidud poiss leidis endale kindla sihi ja võttis ennast 9. klassis nii kokku, et saime teda lõpuaktusel teistele eeskujuks tuua.

Rõõmu teeb seegi, kui õpilased tulevad oma ideedega välja. Praegused  õpilasesinduse juhid on väga aktiivsed. Nad on jõudnud juba enne kooliaasta algust minu kabinetis käia ja küsida, et “nüüd on meil juurdeehitus, kas saame õpilasesindusele oma ruumid, sest meil on oma plaanid?”.

Mida te neile vastanud olete?

Ma olen neile ruumi leida lubanud ja sellest ma ei pääse kuskile.

Mida teete, kui üle maja on kõlanud koolipäeva viimase tunni kell? Istute oma kabinetis või lõpetate kohe tööpäeva?

Ega kella nelja ajal päris minema saa, kui tööpäev lõpeb. Kindlat äraminekukellaaega mul ei ole ja töö ei lõpe, kui kabinetiukse sulen. Kahjuks on mul lauaarvuti asemel sülearvuti, see tähendab, et on võimalus tööd koju kaasa võtta. Mõnda asja on õhtul rahulikum teha. Mõni aasta tagasi sai õpetajatele meile saadetud isegi südaööl, aga nüüd ma olen natuke targemaks saanud, et nii vist ei ole tark teha. Viimasel ajal otsin internetist rohkem füüsikaga seotud materjale.

Mis on haridus, mis haritus?

Selleteemaline arutelu käib parasjagu haridus-list’is. Kas haridus on see, mida koolis antakse? Kas haridust saab anda, omandada, osta, müüa? Mina toetan seisukohta, et inimene saab harituks ise kujuneda, kool peab vaid looma talle vastavad tingimused.

Kindlasti ei saa haritud inimese pea olla tühi ja ta ei saa loota ainult teatmeteostele või internetile. Raske on purjetada kaptenil, kellel on ainult kompass, see tähendab põhimõtted, aga pole kaarti, see tähendab teadmisi.

Koolisüsteemi on püüdnud reformida peaaegu iga haridusminister, kes  võimuerakonna toetusel on parajasti toolile upitatud. Kas pidevad ümberkorraldused ei tüüta ükskord ära neid, kes tegelikku koolielu elavad?

Õppekava ümberkujundamine on lõputu protsess, aga minu arvates ei ole põhiküsimus selles, mida me õpilasele õpetame. Kõike eluks vajalikku ei suuda me nagunii õpetada, sest muutused ümbritsevas elus on järjest kiiremad.

Kool on õpilasele, aga õpilase head õpitulemused eeldavad head õpetajat. Meil on ees rasked ajad, kui suurem osa teenekaid õpetajaid pensionile läheb. See teadmine on kõigil, kuid riiklikul tasemel on vähe ette võetud selle probleemi ennetamiseks.

Edukates haridussüsteemides on vähemalt 30 protsenti õpetajakandidaatidest valitud parimate lõpetajate hulgast, neid on toetatud, hästi tasustatud ja siis on tulemusedki head.

Minule tundub, et meil ei ole sisulist reformi toimunud. On rida muutusi, nagu arenguvestluste korraldamine, sisehindamise tähtsustamine, kooliastmete lahutamine, koolide rahastamissüsteemide muutmine, kuid need ei ole põhimõttelised. Kehtima hakkab uus põhikooli ja gümnaasiumi seadus, kuid sealgi ei ole midagi õpilase enda vastutusest ega meetmeid, mis õpetajatöö senisest turvalisemaks muudaksid.

Kas teie kooli tuleb sellest sügisest mõni noor äsja vastava eriala lõpetanud õpetaja?

Päris noort praegu ei tule. Meie õpetajate kaader on üldiselt nooruslikult vananev, kuna kool on noor, alustasid paljud ju noorena koos. Sellel aastal pidime otsima eesti keele õpetajat lahkunud õpetaja asemele. Olgugi raske aeg, aga õpetajakandidaate sellesse ametisse oli vähe. Samal ajal on mu laual 20 avaldust uude majja koristajaks soovijailt.