Eiki Nestor: Käest lastud edu

Eiki Nestor. Foto: .

Ehk on järgnev võrdlus veidi kohmakas, kuid Eesti Vabariiki saab praegu võrrelda töötuskindlustuse abil toime tuleva riigiga, sest käiku on lastud varem kogutud vara. Tööta jäänul on aga kaks valikut: kas õppida ära uus amet või loota vanadele oskustele ja teadmistele.

Inimlikum ja mugavam on muidugi vana ameti peale loota. Risk selle tulemusel mingi aja pärast toimetulekutoetusele jääda on kahjuks suurem, sest valikuvõimalusi leidub vähem.

Võimul olev valitsus käitub just viimasena mainitud moel ja tõenäosus, et Eesti Vabariik jääb mõne aja pärast rahvusvahelise valuutafondi (IMF) makstavale toimetulekutoetusele, üha kasvab. Sest plaani õieti pole ja suurteks otsusteks peaks võimuliitlastel olema senisest rohkem tegelikku riigimehelikust. Just tegelikku, mitte deklareeritut.

Kevadel päästis valitsus end Oskar Lutsu “Kevadest” laenatud lausega ja pool rehkendusest jäi teadlikult tegemata. Nüüd on selge, et teine pool jääbki suure tõenäosusega liiga keeruliseks ülesandeks, sest ideid ei ole.

Valitsusliit koosneb kahest erakonnast, mis püsivad võimul Marek Strandbergi ja tema sõprade toel. Reformierakondlikud müüdid on langusaastatel kokku vajunud. “Nui neljaks” tasakaalu viidavast eelarvest ei räägi enam keegi, sest majanduslanguse oludes ongi tegu absurdiga.

Usk edusse maksude pideva langetamise abil ei leia kinnitust praktikas ja valik ei seisne nüüd selles, kuidas ja milliseid makse langetada, vaid milliseid makse tõsta. Siinkohal tegi valitsus kevadel vale valiku ja suurendas keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust. Ehk tegi seda, millele sotsiaaldemokraadid valitsuses olles pidevalt vastu olid.

Kuidagi ei tahaks minna isiklikuks, aga ikkagi. Kas Reformierakond ei peaks mõtlema sellise peaministri peale, kes ei räägiks nii palju, igal teemal ja korduvalt üht ja sedasama ning vastutuse veeretamise asemel oleks valmis juhtima valitsust? See tuleks kasuks nii riigile kui Reformierakonnale endale.

Kahjuks jätkab vanas vaimus ehk uut ametit õppimata Isamaa ja Res Publica Liitki. Kaks aastat nägin seestpoolt, kuidas loosunglikes juhtlausetes kutsuti üles kärpima ja veel kord kärpima ja pandi pahaks, miks ei kärbita. Ja kui kärpimiseks läks, polnud kärpijaid kuskil. Sellega ei taha ma öelda, et kärpima peab, sest kui pole kuskilt võtta, siis pole ja tuleb otsida muid lahendusi.

Hinnangu Eesti rahanduse olukorrale andis tegelikult meie partner Eesti Telekomis oma sooviga osta aktsiaid. Hinnaga, mis sobib eelkõige neile. Aktsiate müük ei aitaks valitsusel parandada eelarve tasakaalu mitte üks raas, sest seni aktsia kujul olnud vara muutub rahaks. Küll aitaks see samm valitsusel täita neid kohustusi, mis tal rahaga katta on vaja, sest palka ja pensione tuleb välja maksta kroonides, mitte aktsiates.

Selle ettepanekuga tunnistasid meie partnerid, et Eesti valitsusele ei ole küsimus niivõrd selles, kui suur on eelarve puudujääk, vaid selles, kas riik suudab oma kohustusi riigikassast välja maksta. Oht minna üle toimetulekutoetusele IMFi juhtimisel on palju suurem kui varem. Kas siinjuures on mõtet “kuldmune munevat kana” müüa, on tõesti vaid hinna küsimus.

Valitsuselt oleks kindlasti raske loota, et julgetaks tunnistada oma võimetust viia Eesti paari aasta jooksul eurole. Krooni kui suuruse huvides pole seda ehk vajagi. Küll peab 2010. aasta eelarvest olema võimalik välja lugeda seda, kuidas saadakse hakkama rahvusvahelise abita.

Kui me suutsime sisuliselt aastaga unustada eelarve tasakaalu nõude, ehk suudame niisama sujuvalt lugeda Maastrichti kriteeriumid kaugemaks eesmärgiks, millest loobuda pole vähimatki põhjust.

Selle teadmise kõrval peavad olema aga hädavajalikud riiklikud kavad sotsiaalsete pingete leevendamiseks, töökohtade loomiseks, siseturu ja ekspordi elavdamiseks. Eurole aga võimul olev valitsus Eestit ei vii. Selleks puuduvad tal poliitiline võimekus, tahe ja juhtimine. Kahjuks on valitsus Eesti eelised lõunanaabrite ees käest lasknud.