Poodides on telerite valik ääretult lai ja postkasti vallutavad tihtipeale telerite sooduspakkumistega reklaamlehed. Millele tasuks ostes ekraani suuruse ja teleri hinna kõrval tähelepanu pöörata?
Mille järgi valida telerit?
Veel mõni aasta tagasi tuli uut telerit valides esmalt kaaluda plasma- ja LCD-ekraani vahel. Levinud oli teadmine, et plasmateleri pilt on kvaliteetsem, aga LCD-pill võtab vähem elektrit ja selle eluiga on pikem.
Telerite tootmine areneb aga sedavõrd kiiresti, et kahe aasta tagused teadmised ei pruugi uusimate mudelite puhul enam kehtida.
Viimaste põlvkondade LCD-telerite pildi kvaliteet on plasmatelerite omaga võrreldav ja uued plasmatelerid on väga voolusäästlikud, kinnitas LL Merge Grupi kaupluse juhataja Heldur Paulson.
Poodi telerit ostma minnes on inimene enamasti läbi mõelnud kaks asja: kui palju ta on valmis aparaadi eest maksma ja kui suur võiks selle ekraan olla.
Praegu on iga päev mõnes Pärnu elektroonikapoes mingi teler supersoodsa hinnaga müügil, aga üldiselt on nii, et mida uuem ja täiustatum mudel, seda kallim. Vanema põlvkonna mudelite hinnad lähevad järjest soodsamaks, aga see ei tähenda, et nad kehva pilti näitaksid.
Telerimüüjad hakkavad müügisaali sisenenud ostjat kindlasti pommitama terminitega “HD Ready” ja “Full-HD”, neist viimasena nimetatu on parem, pakub kvaliteetsemat pilti ja on seega loomulikult kallim.
Teisisõnu, kui fotoaparaati ostes oskab enamik juba piksleid jälgida - mida suurem number, seda teravamad pildid saab -, siis Full-HD-teleritel on rohkem piksleid.
Paulson tõdes, et Full-HD-telerid võimaldavad tõepoolest kvaliteetsemat pilti edastada. “Praktikas on aga nii, et kui vaadata isegi HD-kanalit kolme meetri kauguselt kõrvuti 40tollisest HD- ja Full-HD-telerist, siis tavavaataja küll vahet ei märka,” sõnas ta.
Küll märkab võhikki, et poes ideaalsena paistnud teleripilt ei ole kodus seda mitte. Ei, müüja ei vahetanud vahepeal aparaati salaja ümber. Põhjus on selles, et poes võis kaunis loodusfilm tulla mõne signaali vahendusel, mida kodus ei näe, või plaadi pealt. Alati tasub müüjat paluda, et ta paneks ekraanile jooksma näiteks ETV kanali.
Praegu on kuum sõna “digiboks”. Kas teleris või iseseisvalt, aga kodus see olema peab.
“Kui juba uus telekas vaja osta, soovitan osta sisseehitatud digiboksiga mudeli,” sõnas Paulson. “Aga digiboksiga teleritel on üks puudus: need on praegu veel suhteliselt tuimad signaali vastuvõtmisel telemastist kaugetes kohtades. Meil on juba mitu juhtumit olnud, kui inimesed on endale digiboksiga teleri ostnud, aga ei saa korralikku signaali kätte, näiteks Kilingi-Nõmme või Häädemeeste kandis. Inimesed peavad lõpuks ikkagi digiboksi juurde ostma.”
Paulson lisas: “Ma ei väida, et sellist telekat ei tasu mingil juhul Pärnust kaugematesse kohtadesse osta, sest väga tõenäoliselt pannakse millalgi mastist signaali tugevust juurde.”
Plasmateleritel on klaasekraan ja selle puhastamiseks piisab niiske lapiga pühkimisest. (Elektroonikapoed pakuvad müügiks spetsiaalseid puhastusvedelikke.)
LCD-telerite pehmet orgaanilist klaasi tohib puhastada vaid spetsiaalse pehme lapiga. Kui LCD-ekraanile kogunenud tolmu tavalise lapiga pühkida, tekivad sinna kriimud. Kui aga ekraanil kriips peal, ei paranda viga miski.
Kui vanasti sobitati teler enamasti elutoa sektsiooni vastavasse auku, siis uued õhukesed telerid oleks mugav hoopis seinale riputada. Kõigil teleritel on kaasas jalg, mille peale nad seisma võib seada, aga enamikku saab seinalegi sättida. Tõsi, seinakinnitused tuleb eraldi osta.
Teleri seinale riputamisest ei pea loobuma kipsseintega majade elanikudki. “Kui teler otse vertikaalselt rippuma panna, kannatab kips ilusti. Me oleme 50tollise ja isegi 65tollise teleri kipsseina peale pannud,” rääkis Paulson.
Kel aga soov raha või ruumi kokku hoida, võib müüjailt uurida, millist telerit saaks arvutiekraanina kasutada või kuidas teleris fotosid vaadata. Mida uuem mudel, seda enam võimalusi see peale telesaadete vaatamise pakub.