/nginx/o/2009/09/04/230323t1h1fff.jpg)
Allar Kaasik kirjutas 29. augusti Pärnu Postimehes pikalt Pärnu muusikaelu koordineeeri(ma)tusest. Olen kirjutajaga nõus, et “on oluline ja teada tõsiasi, millega klassikalise muusika puhul peab arvestama: see ei ole massikultuur ega tasu ennast kunagi ise ära. Ei ole teoreetilistki võimalust, et kontserdi sissetulek ületaks selle korraldamise kulud”.
Tõepoolest, süvamuusika jääb kultuuriharuks, mis meile on kultuurrahvana püsimajäämiseks hädavajalik, kuid mida tuleb paratamatult maksumaksjal doteerida.
Rasketel aegadel tundub paljudele, et teistele jagatakse liiga heldelt, just sellest Allar Kaasik ju räägibki. Kaasikul on mitteaastaringse pärnakana asjadest oma arusaam ja nii mõnigi ajalehes ilmavalgust näinud fakt on tegelikult kogemata ja kohati teadlikult lastud lugeja silma ette tulla poolikult.
Kaasik esitab üleskutse “vaadata linnaeelarvet, millest otse kantakse filharmooniale ligi kuus miljonit krooni, ülejäänud projektide kaudu veel mõni miljon”.
Pärnu filharmoonia käesoleva aasta eelarve on 5 705 232 krooni (kinnitatud 26.5.2009), millest 4 686 432 krooni on palgafond (42 töötajat, sealhulgas Pärnu linnaorkester) ning üle 200 000 krooni Pärnu kontserdimaja ja raekoja kommunaalmaksed. Kontserdikorralduseks on 2009. aasta eelarves ühtekokku 448 600 krooni. Kes kordki kontserte korraldanud, teab, et selle summa eest ei ole võimalik kuigi palju teha.
Jah, meil on tõepoolest palgal linnaorkestri muusikud ja noortekoori dirigendid, kuid muusikute honorarid ei ole ainus kontserdikorraldusega kaasnev kulu. Lisanduvad saaliüürid, noodirent ja autoriõiguste ost, reklaam, heli- ja valgustehnika rent ...
Olles vaid mõni rida varem kuulutanud, et klassikalise muusika kontsertide piletitulu ei kata iialgi kontserdi korralduskulusid, heidab Kaasik ette, et Pärnu filharmoonia 2008. aasta omatulu oli 380 000 krooni.
Pärnu filharmoonia omatulu plaani kinnitab koos eelarvega Pärnu linnavolikogu ja see summa on alati väga täpselt kalkuleeritud, kuna iga omatulu plaanist vähem teenitud kroon on miinus linnaeelarves. Filharmoonia omatulu plaan oli 2008. aastal 310 000 krooni ja mul on väga hea meel, et meil õnnestus Pärnu linnale teenida 70 355 lisakrooni ehk kokku 380 355 krooni, mida Allar Kaasik pidas väikeseks summaks.
Pärnu filharmoonia suund on olnud hoida piletihinnad nii madalal kui võimalik, et meie töö viljad oleksid kättesaadavad kõigile, kel vähegi soovi. Festivali saalid on võimalik üle-eestilise publikuga kenasti täis müüa, eriti juulis, kuid aasta ringi Pärnus kontserte korraldades tuleb arvestada sellega, et on kontserte, kus kuulajaid on pool kontserdimaja saalist. 200-300 või 50 süvamuusikakontserdi külastajat on suur arv.
Meid on linnas vähe ja seega napib teadlikku kontserdipublikutki. Pannes kõrvuti 2008. aasta kontsertide arvu, lahutades sealt tasuta kontserdid, oskab isegi Siim Susi 5.b klassist arvutada ja saada tulemuseks hiilgava omatulu.
Rahateema lõpetuseks veel nii palju, et Pärnu filharmoonia on Pärnu linna allasutus, seega ei ole filharmoonial õigust esitada linna projektikonkurssidele taotlusi. Kaasiku vihje selle kohta, nagu filharmoonia eelarve täieneks aastas mõne miljoni krooni võrra linna projektide kaudu, on järelikult väär. Taotleme tõepoolest lisarahastust eri fondidest (Eesti kultuurkapital, Eesti rahvuskultuuri fond, hasartmängumaksu nõukogu), kuid mitte linnalt.
2008. aasta oli väga erandlik, sest tegemist oli Eesti Vabariigi juubeliaastaga. Tänu sellele olid avatud erakorralised võimalused. Ilmselt ei ole Allar Kaasik saanud aru meie aastaaruandest, kus must valgel kirjas, et 2008. aastal sai filharmoonia lisaraha summas 1 391 729 krooni, millest 930 729 tuli kultuuriministeeriumi programmist “Eesti Vabariik 90”.
Selle programmi rahastamise ainus tingimus oli, et kontserdid ei tohi toimuda Pärnus, Tallinnas, Tartus või Jõhvis ehk linnades, kus tänu Eesti Kontserdi kontserdimajadele toimub aastaringne aktiivne kontserdielu niikuinii.
Andestamatu olnuks jätta kasutamata võimalus arendada oma kollektiivi, linnaorkestrit, ainuüksi sellepärast, et kontserte ei tohtinud korraldada Pärnus. Tänu sellele ongi nii, et 2008. aasta kontsertidest väiksem osa toimus Pärnus. Kaasik eksitas lugejat teadlikult numbritega, sest väljaspool Pärnut toimunud kontsertide korraldamata jätmine ei oleks Pärnule säästnud sentigi. Samal ajal oleks linnaorkester jäänud ilma kogemustest, poleks saanud reklaamida kodulinna ja - mis seal salata - Pärnu oma eelarvest ei ole võimalik nii mastaapseid kontserdiprojekte ellu kutsuda.
Nimetatud kontsertide hulka kuuluvad orkestri esinemised Lääne-Eesti saartel (muide, esimene sümfooniaorkestri kontsert Ruhnu saare ajaloos), kontsert Helsingis Temppeliaukio kirikus, Eesti filmiajaloo üheks olulisemaks filmiks peetava “Noored kotkad” helindamine ja taasesitamine.
Kui jääda ainult oma linna keskseks, väikeseks tegijaks, olnuks see kõik olemata. Ja kas pärnakad, Pärnu linnaorkester ja Eesti kultuurielu oleksid selle võrra rikkamad või õnnelikumad? Vaevalt.
Kaasik rääkis 90 kontserdist, tegelikult korraldas Pärnu filharmoonia eelmisel aastal 95 kontserti ja 16 etendust. Kammerkontserte korraldasime 22, neist 17 lastele ja noortele (kontserdisarjad “Klaveriloomade lood” ja “Moosimaa”), rõõmustades muusikaga 22 500 inimest.
Kaasik heidab ette sedagi, et Pärnu linnaorkester pakub tema sõnutsi soodsat lisateenistust Eesti muusikutele, kes ei ole Pärnu maksumaksjad. Tõepoolest, linnaorkestri ridades leidub neidki, kelle alaline elukoht ei ole Pärnus, kuid oluline on, et need Eesti tippmuusikud on valinud oma töökohaks Pärnu linnaorkestri. Mis sellest, et palgaraha on ülinapp (orkestrandi kuupalk on 5500 krooni, millest veel läheb maha tulumaks).
Kui paljud Oistrahhi-festivali esinejatest ja korraldajatest on Pärnu maksumaksjad? Millised maksud laekuvad riigile, kui muusikutele makstakse tasu hoopis maksuvabade stipendiumidena?
Kaasiku etteheidete loetelus on seegi, et “Pärnu filharmoonia roll linna kultuurisuve kui ühtse terviku kujundajana pole teostunud”. Pärnu filharmoonial ei ole sellist ülesannet ega ambitsiooni kunagi olnud. Pärnu kultuurisuve ja kultuurielu üldse saab ühtse tervikuna kujundada ja suunata siiski vaid kultuuriosakond.
Lõpuks etteheide Pärnu filharmooniale koostöö tegemise eest Pärnu kontserdibürooga. Jah, teeme pidevat koostööd nii kontserdibüroo, Pärnu kontserdimaja, Eesti Kontserdi, Eesti muusika päevade kui paljude teiste, kaasa arvatud Oistrahhi-festivali kontserdikorraldajatega.
Nii jõuame ikka ja jälle evangeeliumidest tuntud loo juurde, kuidas pind teise silmas on kaugele näha, kuid palki oma silmas ei pane tähele. Head vaatamist ja avastamist!