Olav Maran ja tema kunstikreedo

“Kui ettekandja katab teie laua, siis olen minagi nagu kelner, kes pakub silmailuks maale,” ütles Olav Maran. Foto: Urmas Luik

Pärnus Victoria hotelli restoranis Café Grand avas oma tööde näituse maalikunstnik Olav Maran, sündmus on haruldane, sest pikki aastaid pole 1950ndatel ja 1960ndatel väga aktiivne maalikunstnik ühtki maalinäitust korraldanud.

1933. aastal sündinud Maran räägib, et kogu tema aja võttis haige abikaasa eest hoolitsemine ja maalimiseks jäi selle kõrvalt vähe aega. “Omal ajal sai neid näitusi parasjagu tehtud. Aastad lähevad mööda ja mis kunagi tundus nii tähtsana, nüüd enam ei tundu. Tunnen end näitustetagi väga hästi,” räägib kunstnik, kes oma tööde müümiseks ei pea tegema pingutusi, sest ostjad tulevad talle koju.

“Minu salasooviks on, et minu pildid aitaksid inimestel elada,” ütleb Maran ja nõustub kõnelema usu ja loomingu seotuse intiimsel teemal.

Avangardistist ja mässaja

Victoria hotelli näitusepakkumise võttis kunstnik siiski vastu, sest selles majas asunud restoranis Võit on ta noorena korduvalt söömas käinud, seepärast tekkis nostalgia. Peale selle hotellipidajate Riina ja Enn Ranna lahkus.

“Oma töödes püüan edasi anda lihtsate esemete maailma kaudu seda rahu, mis mu südames on pärast seda, kui leidsin lepituse jumalas ja minust sai eksistentsiaalne kristlane,“ seletab vanahärra. Maran püüab näidata töödes harmoonilise kooselu võimalust, mis kõigile inimestele avatud ja loomulikule olemisele omane.

Kuigi usklik kunstnik, pole Maran leidnud kutsumust teha religioosse süžeega pilte. Igapäevaseski maailmas on olemas jumala rahu ja kohalolek, kui suudame seda vastu võtta, usub ta.

Marani loomelaad muutus pärast jumalaga lepituse leidmist kapitaalselt. Enne oli ta veendunud modernist ja isegi selle suuna eestvedaja läinud sajandi 50ndate-60ndate Eesti kunstielus.

“Minu pildidki olid vastavad. Muuseumikogud armastavad eksponeerida just neid töid, sest nõukogude ajal olid need keelatud. Paljud ütlevad, et see oli Marani tõeline panus. Ma uskusin, et igas kunstitöös peab olema terav ja dramaatiline konflikt. Mida jõulisem see on, seda parema kunstiteosega on tegu – kirjanduses, filmis, teatris ja muusikas. Minu idee oli tuua see konflikt värvide ja vormidega maalikunsti,” räägib ta. Ja kui esemeline maailm hakkab segama, sest see on liiga rahulik, tuleb pöörduda esemeteta maailma poole ja anda edasi kõik ühiskonnakriitilised pinged ja hoiakud.

“Uskusin, et kunstniku peamine missioon on olla oma ajastu baromeeter. Nooruses ma tajusin eksistentsi konfliktsena. Usun, et minu pildid olid sellised, millega ei taha koos elada. Ma isegi ei taha neid seina peal näha,” lausub mees rahulikul toonil.

Vaikelu ja lillepildid

Kunstnik hindab hoopis rohkem oma hilisemat loomingut: “Kui leidsin rahu jumalaga, tõsteti mind justkui kõrgemale tasemele. Mõistsin, et on olemas igavesed tõed ja igavene rahu, valgus ja tõde. Et armastus, headus ja tõde võidavad maapealse vale ja segaduse. See jõudis minu sisse sügava eksistentsiaalse teadmisena.” Maran oli siis 33-35aastane.

Ärkamine jumala lapsena andis mehele maailmavaate, mis on vastu pidanud üle 40 aasta.

“Ma ei ole pidanud selles pettuma, vaid olen väga õnnelik, sest see on alus, mis ei kõigu. Kõik muud nähtused - filosoofiad ja põnevad ning uudsed kunstivoolud - on saanud ajalooks, need polnud püsivad. Võtsin loomingu objektiks selle, mis on püsiv - looduse,” selgitab ta.

Kunstnik võttis lihtsad, edevuseta ja ebaisikulised tarbeesemed ja maalis neid. Sündisid vaikelulised ja valgusega üle valatud natüürmordid.

Noori kunstnikke, kes kujutavad elu inetust ja valu, Maran mõistab. “Tungide alasti kiskumises on meeleheitlik püüd protestida. Teatud määral omandab see aga pahedes naudisklemise varjundi ja siis see pole enam vabandatav,” leiab ta.

Häda on see, et indiviidi, rahva või riigi tasandil puudub idee, mida järgida. Kunsti arengus on alati ilmunud mõni idee, mis on sünnitanud uue stiili. Nüüd ei ole seda. Postmodernismi ajastul uusi väärtusi ei teki, ekspluateeritakse vanu, pigistatakse, mida annab.

“Ainus tee on jumala tee, kuid selle vastu on inimestel tõrge. Minulgi oli see,” räägib kunstnik. See ei tähenda tema meelest, et jumala nime all on ajaloos tehtud palju kurja. Jubedaid asju on sündinud isamaa- ja perekonna armastuse nime allgi. Vaja läheb eristamisvõimet. Kusagil inimese sees elab patu-, pahe- ja kurjusearmastus. Inimkond on sellega seotud ega tule Jumala abita toime.

Ainult endasse uskumine ei aita Marani meelest, see ei lahenda lõpliku tõe probleemi ega vaigista maailma hädasid. Nagu ei suuda teaduski neid lahendada. Teadusesse uskuda on kunstniku meelest kergeusklik, tema arvates on arukam uskuda kõrgemasse intelligentsi.

Maine ja jumalik

Kunstil on Marani silmis ühiskonna mõtlemises ja meelsuses prohvetlik roll. Paraku kunst, mis püsib ühiskonnas pildil, on iseennast hävitanud ja hävitab inimestki, selle asemel et aidata. Otsitakse üha, millega üllatada, mis on õhus. “Ja see on hävitav ja negativistlik. Positiivse pildi tarvis puudub programm. Ilu ei tohi muutuda ilutsemiseks, sest siis muutub ta kergekaaluliseks. Ilul peab olema sügavus,” lausub Maran. “Kui püüda kujutada tõde maisest aspektist, on see inetu. Kui aga lähtuda jumalikust vaatevinklist, on tõe koostisosadeks ilu, headus ja armastuski.”