Allar Kaasik: Pärnu suve terviklikkuse huvides

David Oistrahhi festivali kunstiline juht Allar Kaasik. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Kunstis ei ole sentimeetreid ega minuteid, mille järgi anda hinnangut. Maitsed ja arusaamised võivad olla erinevad. Numbrite sisugi saab mõnevõrra erinevalt tõlgendada, eriti siis, kui kasutada on poolikud andmed.

Pärnu filharmoonia direktor Kaija Velmet kasutab oma artiklis rohkelt numbreid, kultuuriosakonna juhataja Jana Moosar mõtiskleb aga linna kultuurielu juhtimisprobleemide üle. Kõigil on ju omast vaatenurgast õigus. Selleks aga, et lahendada probleeme, tuleb leida nagu matemaatikas murdarvudele ühine nimetaja. Just selleks oleks vaja linnas muusikakorraldajate ümarlauda.

Kaija Velmet kirjutab lahti filharmoonia eelarve. Kui aga arvutada, oleks ligi pool miljonit krooni nagu kadunud. Samuti on arusaamatu, et kui linnaorkestri keskmine palk on 5500 krooni, kas siis ülejäänud 15 filharmoonia töötaja palk on keskmiselt 9675 krooni kuus (filharmooniast saadud andmete kohaselt on orkestris tööl 27 muusikut)? Kes on need 15 töötajat ja miks orkestrandiga võrreldes on nende töötasu nii palju suurem? Ilmselt tegin ekslikud järeldused, sest Velmeti artiklis esitatud arvud on tõenäoliselt vaid osaline tõde.

Filharmoonia direktor vältis mõttevahetust teemal ”Kontserdibüroo ja filharmoonia koostöö finantskülg, linnaeelarve raha kasutamine väljaspool Pärnut ja linna kultuuriprojektidele raha jaotamise mehhanism”. Loomulikult on õige, et filharmoonial ei ole õigust esitada linna projektikonkurssidele taotlusi, kuid kontserdibürool on see õigus. Tasub märkida, et meedias heidetakse sageli ette, et Oistrahhi-festival saab linnaeelarvest suurimat projektitoetust. See väide ei vasta tegelikkusele. Toetus Pärnu kontserdibüroole on märgatavamalt suurem ja ühisprojektidega läheb seegi filharmoonia kasutusse.

Pole raske mõista, et hajutada kulusid-tulusid kahe organisatsiooni, munitsipaalse ja eraõigusliku vahel on ilmselt kasulik. Kuna Velmet kuulub linna projektitoetuste raha jagamise komisjoni ja mõlema kontserdiorganisatsiooni juhatusse, siis nende küsimuste avalikust selgitamisest ta loomulikult ei innustu.

Velmeti seletuse põhjal sai filharmoonia programmist “Eesti Vabariik 90” kultuuriministeeriumilt 930 729 krooni ja ta loetleb, mida selle eest tehti. Põhiküsimusest “kui palju Pärnu linna eelarvelist raha maksti palkadeks ja muudeks kuludeks kontsertide eest väljaspool Pärnut?” läheb ta aga vaikides mööda. Linnaorkestri kodulehel ei ole mingit ülevaadet orkestri tegevusest. Kasutades matemaatilist terminit, tuleks öelda: “M.O.T.T.!” On selge, et filharmoonia ja kontserdibüroo ühine juhtkond viib Pärnu kultuuriraha linnast välja.

Kahju, et ei Pärnu kultuuriosakond ega filharmoonia taha kanda vastutust linna kultuurielu koordineerimise ja korraldamise eest terviklikult. Etteheitvad vihjed volikogule ja linnavalitsusele pole põhjendatud, sest kõikide otsuste ja eelarvete ettevalmistajad on olnud nemad ise.

Pärnu linnaorkester on linnas eksisteerinud tunduvalt kauem kui filharmoonia. Viimasena mainitu töö ebarahuldav korraldamine võib aga tulevikus kahjulikult mõjuda orkestri tegevusele. Velmeti väide, et kontserdikorralduseks eraldati filharmooniale 448 600 krooni, peaks olema häirekell linnaorkestrile: kas siis orkestri palgafond ei olegi tema kontserttegevuse arendamiseks?

Sellepärast oleks ehk otstarbekas orkester filharmooniast eraldada ja vaagida, kui palju kontserdikorraldajaid linnas vajatakse. Filharmooniale eraldatud raha ja linnaorkestri töö kunstiliselt läbimõeldud korraldamisega oleks võimalik lahendada mitu Pärnule olulist muusikaelu probleemi: suvemuusika ja talvine koolinoorte muusikaline kasvatamine.

Linna projektitoetuste jagamisel oleks otstarbekas võtta eeskujuks euroopalik jaotussüsteem. Euroopa Liit jagab toetusi kahes suures osas: püsi- ja projektitoetused. Projektitoetusi jagatakse konkursi alusel innovatsiooniliste ideede teostamiseks, eelduseks omafinantseerimine. Linna kultuurikorraldajaid oleks vaja motiveerida linnale kultuuriraha juurde tooma. Oistrahhi-festival toob igal aastal linnale kultuuriraha iga endale eraldatud krooni eest kuus-kaheksa krooni, samal ajal jääb kogu linnaeelarvest eraldatud raha linna.

Mõistan, et enne valimisi on paljudel tahtmist anda muusikaelulegi poliitilist värvi. Üsna sageli esitatakse väide, et Oistrahhi-festivalile kuulub poliitiliste otsustajate toetus. Tuleb aga märkida, et Oistrahhi-festivali toetamise au ei kuulu vaid nendele erakondadele, mis praegu linna juhivad.

Meid on aastate jooksul toetanud seitse linnavalitsust ja eranditult kõik erakonnad, olenemata sellest, kas nad on opositsioonis või linnaelu dirigeerimas. Kõige väärtuslikuma tunnustuse oleme pälvinud täissaalidelt, tuhandetelt pärnakatelt ja meie linna külalistelt.

Sellepärast tegime linnaorkestri juhtidele äsja ettepaneku töötada 2010. aastal koordineeritult Pärnu suve terviklikkuse huvides. See aitaks saada senisest paremaid kunstilisi tulemusi, säästaks linnaeelarvelisi kulutusi kontserdielu korraldamisel ja võimaldaks Oistrahhi-festivalile antud Euroopa Liidu toetust realiseerida suuremal määral Pärnus. Filharmoonia meie ettepanekust ei innustunud.

Järgmisel aastal kavandab Oistrahhi-festival ELi projekti partnerite kõrval koostööd Pärnu festivalidega. Oleme sõlminud eelkokkuleppe oreli- ja suupillifestivaliga. Aastaid oleme otsinud partnerit, kellega arendada jazz-muusika liini. Pärnu kunstnike majaga andsime äsja sisse uue europrojekti taotluse. Olen seisukohal, et Pärnu kultuurieluga seotud inimesed ei peaks ootama poliitiliste jõujoonte kujunemist, vaid nõu pidama ja koostööd arendama, see muudaks eriti just Pärnu suve atraktiivsemaks. Seda saame kohe teha.

Meedia on tõstnud esile probleemi (ja õigustatult), et Pärnu suvi ei rahulda meie linna mõtlevaid inimesi. Meil ei ole ehk tark veeretada vastutust poliitiliste otsustajate peale, ennast õigustada ja väärikaid kannatajaid esitada, vaid kasutada neid võimalusi, mis meil on, ja koos püüda muuta meie Pärnu kultuurilinnaks.