Mees leiab tikkides hingerahu

Matti Tamm tikib ristpistes "Suvekodu" pilti. Õige tikkimisaeg algab tal sügise tulekuga. Suvel nikerdab mees garaažis valmis taiestele raamid ümber. Foto: Urmas Luik

Pärnus Vana-Saugas elav Matti Tamm (67) teeb ristpistes pilte ja tunnistab: "Naudin seda tööd juba siis, kui nõela kätte võtan. Kõik muu ununeb ja tunnen suurt rahu ning huvi, et mis välja tuleb."

Matti kortermaja ukse ees seisis ratastool, peremehe liikumisvahend, sest ta põeb ravimatut lihaste kärbumistõbe.

Sõrmed kuulavad sõna

"Mul on raskusi püstitõusmise ja liikumisega, võin kukkuda. Käed ei taha eriti sõna kuulata ja kui kammin juukseid, kallutan pea kammi suunas. Kui söön, kallutan suu taldriku ligi," rääkis mees.

Õnneks kuulavad sõrmed veel sõna. "Silmad on head, saan prillideta hakkama," rõõmustas ta.

Elutoas on pitskruvide abil laua külge kinnitatud omavalmistatud raam: puidust kinnis hoiab tikkimisriiet laua küljes.

"Ümar raam ei sobinud. Venitas ka riide välja," selgitas Matti.

Praegu on mehel käsil pildi "Suvekodu" tikkimine, alumine äär hakkab juba ilmet võtma. Matti sõnutsi valmib niisugune taies poolteise kuuga, ehkki ta istub iga päev selle taga seitse-kaheksa tundi.

"Vahel ärkan hommikul nelja-viie ajal üles, vaatan: tuli põleb toas ja Matti juba tikib," rääkis abikaasa Tähti.

Sageli ei raatsi Matti tikkimist lõpetada. Juhtub öösel uni minema, tuleb tikkima.

Tähti sätitud pildid Matti ümber olid lihasehaigete liidu initsiatiivil Soomes näitusel. Liidu infoleht on Mattist kirjutanud ja ühe tema taiestest kaanele sättinud.  

Piltide raamidki teeb Matti ise. "Tavaliselt on nii, et talvel ma tikin. Kevadsuvel, kui soojemaks läheb, saan garaaži minna raame meisterdama. Pildist oleneb, millise raami teen. "Talvine maastik" sai ümber mitmetahulise raami," kõneles ta.

Matti, kes raske haiguse sai linttraktoril töötamisest ja kes viimati töötas hotellis Pärnu sanitaartehnikuna, jäi koduseks 50aastaselt ja on nüüdseks tikkinud üle 30 värvirõõmsa pildi. Need on olnud Pärnus vaadata Nooruse majas, Tammsaare ja Vana-Pärnu päevakeskuses ning Tallinnas.

"Kahjuks on ostuhuvi väike," avaldas Tähti. "Ta teeb neid rohkem sugulastele-tuttavatele, oma lastele ja lastelastele kingiks. Tegelikult on ristpiste kallis lõbu: kaheksameetrine mulineetokk maksab poes kuus krooni ja neid läheb oi kui palju. Mustrilehed on veel Vene ajast ja alati ei klapi värvitoonid, nii et vahel pean mitu korda sobiva värvi otsimiseks poes käima."   

Matti võttis tikkimisriide ja näitas, et kaheksast meetrist mulineest saab vaid vaksapikkuse osa täita. Koos naisega rääkisid nad, kuidas tuttavad neid meeles peavad ja oma seisva mulineevaru tikkijale toovad. Sellest hoolimata ei pääse Tähti tihedatest poeretkedest, sest näiteks ühe pildi tarvis läks Mattil vaja 48 värvi mulineed.

Soomlane ostis topse

"Mõne pildi olen müünud, näiteks "Päevalilli" on tahetud," mõtiskles Matti. "Need on hästi värvirõõmsad. Aga ma teen plastmasspudelitest joogitopsegi, suuri ja väikseid, mis mitmevärvilised ja mida suvel matkal või suvilas muretu kasutada. Üks soomlane huvitus ja ostis kohe kaks komplekti."

Mees otsis välja topsid, mida ta ise pitsideks kutsub. Plastpudelil on ta ära lõiganud kaela ja korgi tagasi peale keeranud. Ümber korgi on Matti pannud äralõigatud pudeli põhja, millele tops toetub laual nagu kraele. "Olen keldrisse plastmasspudeleid varunud. Kui keegi soovi avaldab, võtan töö ette," märkis ta.

Kust Matti käsitööharrastuse sai? Ta ei oskagi seda täpselt öelda. Koonga paljulapselises peres oli neid kaheksa õde-venda, kelle isa maha jättis ja keda ema üksi kasvatama jäi. Ema suri, kui Matti oli veel väike. Pärast viienda klassi lõpetamist pidi ta tööle hakkama, 13aastaselt hakkas kolhoosis traktoril tööle. Küllap sundisid suure pere vajadused kõike tegema.

"Kui me tutvusime ja sulle külla tulin, imestasin: tikkimistöö pooleli! Sa tikkisid juba siis. Aga su õed olid suured käsitöötegijad, ju nemad õpetasid," meenutas Tähti. Matti noogutas.

Noorte kohtumine oli omaette lugu. Nimelt elas Matti Pärnu linakombinaadi vastas vanema õe majas, mida praegu enam pole. Tähti töötas märgketruses ja oli joodikust mehe juurest ära tulnud.

"Matti nägi välja nagu võõramaalane. Arutasime tüdrukutega, et eestlane see mees küll ei ole. Sitikmustad juuksed, uhke habe ja Brežnevi kulmud. Kord toomingate õitsemine aegu lasime nööri aknast alla ja hõikasime Mattile, et me tahaksime toomingaoksi. Neid kasvas tollal jõe ääres. Matti tõigi, aga nööri allalaskja ja ülestõmbaja olin mina. Nii juhtuski, et ühel päeval ootas mees mind vabriku väravas," jutustas Tähti.

Matti on hästi kodune mees. Tähti arvates võiks ta rohkem väljas käia, Matti aga ütleb: "Sina mu ära võtsid, ole nüüd rahul." Tähti ongi: "Mõtle, ta oli poissmees ja aitas ühise lapse kõrval üles kasvatada minugi kaks last, nii et me ütleme alati: meil on kolm last."

Õdusal õhtul näeb Tammede kodus armast pilti: mõlemad istuvad koos televiisori ees, Matti tikib pilti ja Tähti koob sokke-kindaid.