Philip Bednarczyk: Kuidas ma Ameerika ülikooli läksin

, USA Johns Hopkins University üliõpilane, praktikant USA Eesti saatkonnas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Philip Bednarczyk.
Philip Bednarczyk.

Alguses ei taibanudki, kuidas mul oli vedanud, et sain ülikooli minna. Kui sa natukegi mõtled selle suurepärase elukogemuse peale, mille eest võimalusel maksavad paljud eri programmid, ära seda mõtet peast viska. Sa ei kahetse seda! Allpool on kirjas minu lühike lugu sellest, kuidas ma Ameerika ülikooli läksin, peale selle vihjeid uutele tulijatele.


Ülikooli!


Pärast vanematega hüvastijätmist ei olnud närvilisel suurte süütute silmadega 18aastasel poisil, kel kohvrid ühes ja raamatud teises käes, õrna aimugi, mis juhtuma hakkab, kui ta New Yorgis Bronxis Fordhami ülikoolis oma tudengielu alustas. See poiss ei olnud linnas üles kasvanud, ta tundis end uues ümbruses ebakindlalt ja oli üleliia viisakas ning kombekas, et mitte halba esmamuljet jätta.



Kui ma saaksin sellele uuele tudengile (ehk endale) midagi öelda, kõlaks see umbes nii: „Rahu! Sa ei tea veel, kui imeline aeg sellest tuleb, nii et pane oma kotid ära ja hakkame pihta!“



Vaja on ainult uutele asjadele avatud olla ja usu või ära usu, inimestele meeldib rääkida oma mõtetest, päritolust ja endast, kui keegi kuulata tahab.



Sellise mõtteviisi saab väga lihtsalt edasi kanda loengute valikule. Kasuta ära seda meeletut hulka huvitavaid ja närvekõditavaid loenguid, sest sa ei tea kunagi, mida sa leida võid. Minu lemmikaineteks kujunesid filosoofia, ajalugu ja afroameerikaga seotud loengud, millest ükski ei olnud minu erialaga seotud.



Enne kooliväliste tegevuste tutvustamist peaks välja tooma erinevused Ameerika ja Euroopa õpetamisstiili vahel.



Paljudes ainetes rõhutatakse, et loengutest peab aktiivselt osa võtma ja see mängib tähtsat rolli sinu hindamisel. Ära selle pärast ülearu muretse, sest mina ei ole kunagi olnud seda tüüpi, kes loengus palju kaasa räägib, aga ma tean, et mitmele õppejõule meeldib oma mõtetele konstruktiivset tagasisidet saada.



Igal õppejõul oli oma vastuvõtuaeg, mille ajal tudengid said õppejõu juurde minna, et rääkida loengutest ja oma mõtetest.



Tudengite ja õppejõudude vahel ei olnud mingit suurt lõhet. Nad on seal, et sind aidata, suhtuvad tihtipeale oma erialasse kirglikult ja on veel eriti vaimustuses, kui tudeng midagi küsima tuleb.



Pikad nimekirjad kohustuslikust kirjandusest, mis ainekava juurde käivad, võivad küll sageli hirmutavad olla, aga seda juhtus harva, et ma kõik läbi lugesin. Samal ajal avastasin, et mida rohkem ma lugesin, seda kergem oli loengus aruteludest osa võtta ja õppejõududega rääkida. Üldiselt oodatakse, et sa teed väga palju iseseisvat tööd ja pead seega olema valmis tunde raamatukogus istuma, et paremaid hindeid saada. Siiski on igaühel oma stiil ja kursuselt läbi saada ei ole väga raske.



See avaldab muljet, et sa hakkad õppima oma esimeses või teises võõrkeeles inglise keelt emakeelena rääkijate hulgas. Isegi mulle, kelle emakeel on inglise keel, ei meeldi akadeemilisi töid kirjutada ega toimetada.



Õnneks pakub pea kõikides ülikoolides inglise keele osakond (tihti kõik ülejäänud osakonnadki) tasuta kirjutamiskursusi igaühele, kellel neid vaja on. Nad ei kirjuta sinu eest su töid ära ega pea loenguid teist korda, aga neile kaastudengitele, keda kutsutakse õpetamisassistentideks, makstakse, et nad sind aitaksid. Kasuta seda võimalust ära!



Mõni sihtasutus, sponsor või isegi sina ise maksad oma õppemaksu ning nii mõneski mõttes on see investeering. Sinu ülesanne on lugeda, õppida ja arutleda.



Avasta maailma, tunne elust mõnu


Ülejäänud ajal on sul võimalus, tegelikult küll kohustus, maailma avastada ja elust mõnu tunda, võttes osa lõpututest tegevustest, klubidest ja ehedast tudengielu möllust.



Sa oled samas paadis ülejäänud rebastega, sest teile kõigile on see uus koht, uus atmosfäär uute kaaslastega. Alguses on olukord veidi harjumatu, aga on mitu viisi, kuidas kohanemisperioodi endale meeldivaks teha.



Mis puudutab eestlasi ja ameeriklasi, pean mainima, et ameeriklased ei tea üldiselt Eestist eriti palju.



Ärge olge üllatunud ega solvunud, kui mõni kursusekaaslane arvab, et Eesti on Lõuna-Aafrikas, ja küsib, kas seal telekaid on. Ole oma rahvuse üle uhke! Aga arvesta sellega, et sa saad tõenäoliselt suure koguse Ameerikat nii koolis kui koolist väljaspool. USA on suur ja uhke riik ja te õpite üksteiselt.



Iga kooliaasta alguses toimub klubide laat, kus kõik koolis tegutsevad klubid ja organisatsioonid tutvustavad oma tööd ja eesmärki. Sinna alla võib kuuluda vabatahtlik ühiskondlik töö, muusika, sport või mis iganes. Pane ennast mõnda kirja ja mine esimesele kohtumisele. See on väga lihtne ja hea viis kohtuda samasuguste huvidega inimestega.



Mida pead tingimata tegema


Seda artiklit kirjutades käib minust üle mälestuste tulv. Minu versioon tudengielust ei pruugi kõigi puhul kehtida, aga siinkohal toon ära lühikese nimekirja asjadest, mida kindlasti peab tegema, et saada USA ülikoolielust head pilti.



NB! Mõni neist võib olla natuke ebatervislik ja soodustada uuest elustiilist tingitud kaalutõusu. Naudi!



Käi ülikooli või professionaalsel spordiüritusel, isegi juhul, kui sulle sport nii väga ei meeldi. Ameeriklased armastavad sporti ja paljud tudengid võtavad nendest üritustest osa, et näidata oma uhkust kooli üle. See on erakordne ja lõbus kogemus.



Käi sööklas söömas, see võib väga vabalt olla su ainuke võimalus. Ameerika ülikoolide toit võib olla … huvitav. Mina sõin seda kolm aastat ja sa peaksid seda vähemalt kordki proovima.



Osale korporatsiooni peol, kui su koolis neid on. Igal juhul on head tudengipeod mõne inimese ülikoolielu tähtis osa.



Mine väljasõidule - autoga või ilma. USA on suur riik, proovi vähemalt mingit osa sellest näha. Ameeriklased on külalislahked ja tavaliselt neile meeldib oma kodupaik. Võib-olla tutvustab keegi sulle ümbruskonda.



Mine grillipeole. Ei pea ülikonnas tulema. Pärast aastat välismaal elamist igatsen ma kogu südamest üht mõnusat vabas vormis grillimist.



Pea mingit sorti päevikut – fotoalbumit või logiraamatut. Sellest on kindlasti hiljem kasu.



Sa oled oma elu ühes väärtuslikumas etapis ja ees on palju kogemusi, mis sinu elu kujundavad. Sa õpid väga palju Ameerika, oma eriala ja enda kohta. Pane turvavöö kinni ja naudi seda teekonda!



Toimetuselt. Artikkel ilmub Pärnu Postimehe ja USA suursaatkonna Tallinnas koostöös. Eelmised õppimisvõimalusi Ameerikas tutvustavad artiklid ilmusid Pärnu Postimehes 13., 14. ja 15. augustil 2009.

Märksõnad

Tagasi üles