Karri Tiigisoon: Järjepidevus linnaplaneerimisel on kriitilise tähtsusega

Pärnu linnaarhitekt Karri Tiigisoon. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Mul on hea meel, et arhitekt Jüri Lass on väga olulisel ja tundlikul teemal otsustanud sõna võtta. Küllap järgneb sellele laiem diskussioon. Liiga vähe on arhitekte, kes planeerimisest ja arhitektuurist kriitiliselt kirjutavad.

Praegu on hea aeg selleks, et arhitektid saaksid arendajate varjust välja tulla ja taastada oma au. Ruumist ja ruumi kunstist tuleb palju rohkem rääkida, sest ruum pole vaid mahuti, kuhu asju pannakse.

Ruumi ja inimese vahel on pidev emotsionaalne side ja seetõttu on inimkäte loodud linnaruum seal viibijaile ülioluline. Linnakeskkonna eest aga ei vastuta enam ainult arhitekt, vaid kõik, kes selle arendamist koordineerivad.

Õigustatud kriitika

Jüri Lassi kriitika linnaplaneerimise aadressil on paljuski õigustatud, kuid Pärnu ei ole erand, sest praktika on samasugune ülejäänud Eesti linnadeski. Miks see nii on?

Näiteks seepärast, et inimese ja ruumi vaheline esteetiline ja emotsionaalne suhe ei kanna paljudele otsustajatele küllalt kõrget väärtust, millesse võiks investeerida rohkem, kui hädapäraselt tarvis on. Pingutada tuleb selle nimel, et planeering oleks midagi enamat kui arendaja tellitav toode.

Linnaruum ei saa olla majanduslike väärtuste nimel kauplemise koht. Meeldiva ja sidusa linnaruumi ning positiivse aura väärtusest ei tohiks olla keeruline aru saada.

Mõne ruumi fluidum on ju see, mille eest oleme nõus maksma, kui külastame näiteks Pariisi, Barcelonat …

On kohti, kus viibimine on alati nauding. Hästi planeeritud ja hea auraga linn on tugeva sotsiaalse kapitali tagaja ning see võib märgatavalt mõjutada igasuguste muude investeeringute liikumist.

Rohkem arhitektuurivõistlusi

Tagamaks hoonete arhitektuurselt kõrget taset, on vaja korraldada arhitektuurivõistlusi. Pärnu on seni olnud liialt tagasihoidlikul positsioonil, kuid nii vastne ehitusmäärus kui koostatav üldplaneering seavad selles suhtes täpsemad ja rangemad nõuded. See on konkreetne tagatis kvaliteetse linnaruumi loomiseks.

Võistluste taset tuleb olulisel määral tõsta. Hoolimata sellest, et Pärnu Keskus on varasema konkursi võidutöö, on hoone arhitekt jätnud kasutamata paljud võimalused, mida kõnealune koht pakub.

Tean, et linnakodanikud on väga huvitatud sellest, milliseks kujuneb linnaruum. Paljud inimesed soovivad selles suhtes kaasa rääkida, aga linlane peab tundma, et teda kuulatakse ja ta saab protsessis osalejana midagi muuta.

Olen praktikas tõestanud, et positiivse dialoogi loomine on võimalik.

Ressursipuuduse ja üldise kiirustamise puhul on inimlikku linnaplaneerimist pea võimatu rakendada, kuid senisest tihedam side linnaga on kindel tee linnakodaniku südamesse.

Kesklinnast

Aida tänava ümbruse ruumiline lahendus koos parkimismajaga on detailplaneeringuga paigas aastast 2001. On selge, et kaheksakorruseline majaderong Aida tänava ääres on Pärnu kohta ebamastaapselt suur.

Aida tänava äärsete hoonete paiknemine Pika ja Vee tänava äärsete kortermajade taga lisab piirkonnale tagahoovi hõngu. Kultuuriasutuste eraldatus linnaruumist on põhjus, miks esiplaanil on kaubakeskused ning kontserdimaja ja veel valmimata muuseumi ait jäävad varju.

Aida tänav ei saa kindlasti olla ainult poodlejate paradiis. Kesklinn vajab veel hädasti ühiskondlikku funktsiooni Aida ja Ringi tänava piirkonda.

Kui Tallinnas ja Tartus jäävad kunstimuuseumid kesklinnast eemale, võiks Pärnu olla selles suhtes meeldiv erand.

Hea meelega näeksin kesklinnas moodsa kunsti muuseumi, mis kinnistaks Pärnu traditsioone selles vallas. Väga põgusalt on see teema ajakirjandusest läbi lipsanud, kuid praegu on see tõesti vaid mõte. Samuti on kavas ühendada Aida tänav Kalda, Lootsi ja Õhtu tänavaga, et luua ühendus linna keskuse, jahisadama, jõe, Rannapargi ja vallikraavi vahel.

Uus linnaväljak

Mis puutub vast rajatud linnaväljakusse Hommiku tänaval, siis parkla asendamine linnaväljakuga oli hädavajalik, et jalakäijate ala moodustaks Aida tänavaga mingigi terviku.

Sammu põhjendatust näitab juba see, kuivõrd aktiivselt on inimesed ala kasutusele võtnud. Hoolimata avaliku ruumi rohkusest, ei olnud Pärnus siiamaani klassikalist linnaväljakut. Kahtlemata leiab väljak peale ajaveetmiskoha kasutust nii turuplatsi kui avalike ürituste korraldamise paigana.

Seetõttu jääb mulle mõistmatuks Jüri Lassi läbinisti negatiivne suhtumine. Linnaruum ei ole seal tõesti terviklik, sest piirkond ei ole lõpuni hoonestatud. Uus linnaruum on toonud välja Port Artur 1 ja Sampo panga maja halli plekkfassaadi, mis uue linnaväljakuga sugugi ei klapi. Loodan, et hoonete omanikud seda mõistavad ja üsna pea tegutsema asuvad.

Üle Ringi tänava

Praegu saame veel vältida vigu Pärnu südalinna edasisel planeerimisel. Paradoksaalsel kombel on isegi positiivne, et valdav osa maast Ringi tänava ja politseimaja vahel on jätkuvalt riigi omandis. See on säästnud piirkonda kiirest arendamisest.

Siin tuleb seista selle eest, et nii majad kui nende vaheline ruum saaks ühtselt kavandatud ja ehitatud. Kui Aia tänava pikendusele tuleb uus sild, on selle piirkonna näol tegemist Pärnu väravaga, mille ruumilisel kvaliteedil on keskne tähtsus, ning sealne keskkond peab olema nii arhitektuurselt kui funktsionaalselt Eesti parim.

Ringi ja politseimaja vahele jääva ala planeerimisel on kahetsusväärse asjaoluna ilmnenud see, et riigis puudub õige koostöö siseministeeriumi ja maa-ameti vahel.

Maa-amet näeb riigi maa planeerimist ainult selle kaudu, kuidas konkreetset maad oleks hiljem võimalik kiiremini müüki panna. Kui riikliku poliitika eesmärkki on vaid rahakoti täitmine, mitte kvaliteetne linnaruum, pole imestada, et kohalikes omavalitsustes mõeldakse samuti. Muutmist vajavad kõige üldisemad põhimõtted.

Arusaamatu kriitika

Kummalised on Jüri Lassi väited, et kesklinn on ehitatud maja kaupa ja et Pärnu linnavõim ei ole midagi mõistlikku osanud peale hakata kesklinna väärtusliku alaga.

On ju loogiline, et linna ehitataksegi maja kaupa, nii on see käinud ajast aega. Vanalinnale annavadki väärtuse eri aegadest pärit hooned. Loomulikult tuleb kriitiliselt vaadata selle peale, kuidas asjad on tänini kulgenud. Tühjana seisev hoone ja vundamendiauk ei kaunista sugugi linnaruumi, kuid ehitamist mõjutavad liiga paljud tegurid, et kõike oleks võimalik ette näha.

Kui linnavõimu tegevus on olnud puudulik, on võib-olla takistuseks hoopis see, et nii linnaarhitekt kui linnavalitsuse liikmed on viimastel aastatel tihti vahetunud. Järjepidevus linnaplaneerimisel on kriitilise tähtsusega.

Linnad Eestis ja Läänemere ääres on väga tihedas konkurentsis ning ebastabiilsus seab Pärnu edaspidi aina suuremate raskuste ette.

Uushoonetest

Hoone arhitektuurse lahenduse eest vastutab eelkõige selle arhitekt. Samal ajal on nii raamatukogu kui mitme muu uusehitise puhul saanud häirivaks asjaoluks see, et arhitektid on suure maja peasissepääsuks kavandanud lihtsa väikese ukse, mis fassaadis sulandub vitriinakende ja klaaspindadega.

On selge, et avalik linnaruum jätkub avalikuks kasutuseks mõeldud hoone sees. Sissepääs ei ole ainult uks seinas. Selle kujundus peaks andma aimu, mis ootab sisenejat teisel pool ust. Inimese kahekõne hoonega peab olema selge ja mõistetav.

Arhitektide seisukoht

Linnavalitsuse arhitektid on ühisel seisukohal, et meie ees seisvate ülesannete täitmiseks peab tegema senisest palju rohkem mõttetööd kohapeal. Inimeste vähesuse tõttu ei jõua detailplaneeringute menetlemise kõrvalt praegu tõesti küllaldaselt teha sisulist tööd, kuid üldisemad probleemid ja laiemad linnapiirkonnad tahavad pidevat tähelepanu.

Seoses planeerimisseaduse viimatiste muudatustega on siseministeeriumgi rõhutanud, et kohalik omavalitsus ei tohiks delegeerida kõike erakätesse, vaid peaks palju rohkem ise panustama.

Kohalik omavalitsus on koht, kus linna kui tervikuga tuleb järjepidevalt tegelda. Ruumiline planeerimine on linnavalitsemise üks otsesemaid väljundeid ja seda on varem rõhutanud Jüri Lasski.

Loodame, et lähitulevik toob selles suhtes positiivseid muutusi ning formaalsest linnaplaneerimisest saab sisuline looming, milles linlased sisukalt kaasa räägivad.

Tänan Jüri Lassi artikli eest. Oskus näha ja tunnistada oma vigu on ainus võimalus neid tulevikus vältida.