Minu tütre lugu oli Pärnu Postimehes selle aasta 6. juunil pealkirjaga “Tütar, kel avastati verevähk, on ema elu ainus mõte”.
Lugeja kiri: Tänu abiandjaile!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt tahaksin südamest tänada kõiki neid inimesi, kes olid meiega, helistasid ja pakkusid nii sõnalist kui rahalist tuge. Teist oli palju abi, aitäh ja olge terved! Nüüd oleme teie võlglased ja elame praegu päev korraga.
Suur tänu Pärnu Postimehe peatoimetajale – ajaleht oli esimene, kes märkas mu abipalvega kuulutust, reageeris ja ühendust võttis. Abi meile sai sellest alguse.
Kahjuks oli ka neid, kes meile halbu sõnu edastasid. Neile tahan öelda: te ei tea ilmselt, mis tunne on, kui su laps vajab abi ja sa ei ole suuteline talle seda andma. Kes kordki haiget last põetanud, teavad, mis süda sees tunneb. Olen inimene, kes kunagi pole kellegi käest midagi palunud, aga seekord olin oma mures nii abitu, et sirutasin käe. Veel kord suur tänu abiandjaile.
Elgi A. (mobiil 5843 4088)