Peeter Prisk: Miks Annely linnapeaks?

Peeter Prisk. Foto: Pärnu Postimees

Nii küsis üks tuttav minu käest, kui just olin läbimärjana lõpetanud Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu, mu särgi selja peal olnud loosungi “Annely linnapeaks!” kohta. Kõige otsekohesem vastus on, et ma usun Annelysse (Annely Akkermann on IRLi Pärnu linnapeakandidaat- toim). Usun sellesse, et naistel on palju tugevamalt kui meestel olemas kaks olulist instinkti: alalhoiu- ja säästlikkuse instinkt.

Oleme jõudnud nii majanduslikult kui ühiskonna põhiväärtustelt kriitilisse seisu. Sellest väljatõusmiseks on vaja kasutada just nimelt neid, meie enese teadvuse eest peidus reserve (muid meil ju enam pole).

Meie igapäevaelus - liikluses, tänaval, koolis ja muidugi kohalikus poliitikas - on üha enam levinud kurjus kaasinimeste suhtes. Kui lisada sõnapidamatus ja pidevad tühjad lubadused, saame kahjuks küllaltki levinud pildi meie poliitikast ja omavahelistest suhetest.

Linnajuhtimises on viimane aeg lõpetada igapäevane ärapanemine ja keskenduda tööle.

Pärnu vajab uut suhtumist ja ennekõike tuleb hakata sõna pidama. Seetõttu on edaspidi kindlasti vaja välistada, et volikogu liikmed on nõukogudes palgal ja sellega linnavalitsuse manipuleeritavad.

Valimiste eel on lõputute lubaduste kuhjumise aeg kätte jõudnud. Isa, kes lubab lapsele jalgratta osta, ise teades, et jäi just tööta ja seda nagunii teha ei saa, ainult nõrgendab oma autoriteeti lapse silmis.

Aus silmavaatamine raskele olukorrale, vastupidi, muudab pere ühtseks ja üksteise toetamine annab lisajõudu, et olukorraga toime tulla.

Linn ei saa kulutada rohkem, kui ta teenib. Kulud ja tulud tuleb viia tasakaalu. Linnavalitsuse enda esitatud aruande järgi oleme praeguseks kulutanud ligi kümme protsenti rohkem, kui oleme teeninud. Kulutuste tegemiseks on võetud laenuraha, otsitud eri finantsskeeme küll ostude asendamisel rentimisega ja maksuefekti saavutamiseks sihtasutuste moodustamisega.

Reaalselt on see viinud linna pankroti äärele ja olukorda, kus meil on aasta lõpus puudu üle 50 miljoni krooni ehk suur osa näiteks haridustöötajate palgarahast. Kohe tuleb alustada tõele otsa vaatamisest ja koostada enesele usutav eelarveplaan.

Aastaid ettevõtet juhtinud inimesena saan väga hästi aru, et linna poolt on kuritegelik linnakodanike eest olukorda varjata või seda moonutada. Reaalne pilt olukorrast linna rahaga annab tegelikult aluse, kuidas valija suhtub igast aknast ja uksest kostvatesse valimislubadustesse.

Linnal lasub kohustus, et tema kodanikel oleks siin hea ja turvaline elada. Seetõttu tuleb kogu linnavalitsemise struktuur ümber korraldada efektiivsuse seisukohast. Kõik peavad selles struktuuris tegema seda, mis väiksemate liigutustega annab kõige parema tulemuse. Täpselt sama suhtumine peab valitsema kõigis linna ettevõtetes.

Linnaruumi kvaliteet peab arenema ja ainult see põhimõte saab olla majanduslike otsuste taga. Peame hakkama elama senisest targemalt ehk säästliku mõtteviisi järgi. Nii, nagu on väga pingeliseks muutunud sissetulekute ja kulutuste suhe linna rahakotis, on see muutus toimunud paljude perede rahakotis.

Kulutused eluruumile, söögile, transpordile, huvitegevusele ehk tavapärased püsikulud moodustavad järjest suurema osa. Suurenev tööpuudus, taaskallinev kütus, tõusvad maksud ainult süvendavad seda muutust. Ometi on siin palju reserve harjumuste muutmisel ja säästlikuma eluviisi teadlikul juurutamisel. Elaniku säästlikkuse seisukohalt on hädavajalik kohe läbi töötada ja vastu võtta soodustuste pake just Pärnu linna kodanikele.

Kuni linna sissetulekut mõõdetakse selle järgi, kui palju on linna sisse kirjutatuid ehk maksumaksjaid, peavad need inimesed saama selgeid soodustusi nende ees, kes linnakodanike kogutud raha eest rajatud linnaruumi kasutavad. Sissekirjutus Pärnusse peab looma eelise nii parkimisel, maamaksu tasumisel, ühissõidukites kui miks mitte piletihinna soodustusena linna toetatud üritustel. Euroraha kasutamine kortermajade soojustamisel, millesse paljud korteriühistud on omal käel teinud juba väga olulisi investeeringuid, vajab linna sihipärast toetust.

Pärnakas on tegus ja linn peab olema eestvedaja tegevuste ellukutsumisel ja tunnustamisel. Pargid, tervisespordirajad, laste mängu- ja spordiväljakud, korras tänavad ja koduaiad, korralikult värvitud majad, hoolitsetud jõekaldad on ainult väike loetelu asjadest, mida saaks senisest oluliselt paremaks muuta, kui suhtuda oma linnasse uhkusega nagu oma kodusse. Ajad, mil Pärnus kogu suve vältel midagi toimus ja meie kodulinna kui head näidet parimast elukeskkonnast kogu Eestis esile toodi, ei ole kindlasti jäädavalt möödas. Tuleb vaid taastada eneseusk.

Pärnus elavad eri vanuses kultuursed inimesed, kes hoolivad oma isamaast, kodulinnast, vanematest, lastest ja nõrgematest. Eakad ei ole eraldi seisev rahamaias inimgrupp, kellega annab manipuleerida ja keda saab avalikult ära osta. Eakatega tuleb arvestada, nende kogemusi kasutada ja abivajajaid toetada.

Töötuks jäänud inimeste kaasamine projektitöödesse, töötute lapsevanemate abistamine lasteaiakoha eest maksmisel, ettevõtluse toetamine ja sellega töökohtade tekke soodustamine on kompleks meetmeid, mida kiiresti tuleb rakendada. Ainult ettevõtluse elavdamisega loome töökohti ja selle kaudu suurendame eelarvetulusid. Eri vanuse- ja sotsiaalsete gruppide teemadering vajab eriti kriisiajal teravdatud tähelepanu.

Nagu kett on linn nii tugev kui tema nõrgim lüli. Suurte asjade tegemiseks on vaja suurelt mõelda, palju tahet, oskusi ja koostöövalmidust. Kõik need on meil olemas. Muide, Annelyl rahandusharidusega inimesena on Kihnu eelarve praegugi plussis.

Isamaa ja Res Publica Liidu Pärnu osakonna valimisplatvormi leiab veebiküljelt www.irl.ee/parnu