Algul oli Pärnu saksa linn. Saksamaalt tulid kaupmehed, käsitöölised, koolmeistrid, vaimulikud, arstid ja linnaametnikud, viimasena nimetatute arv oli siis küll kaduvväike.
Ajalugu peegeldub Pärnu tänavanimedes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asutustes, turul, tänaval ja enamasti koduski räägiti saksa keelt. Kes tahtis linnas toime tulla, pidi selle ära õppima. Tänavasildid olid saksakeelsed: Garten Strasse, Bade Strasse, Carossel (Karussell) Strasse, Grosse Officier (Offizier) Strasse.
Pärnus minnakse "supelema"
Venestuse saabumisega Baltimaile 1885 muudeti saksakeelsed strasse'd venekeelseiks uulitsaiks: Karusselnaja, Bolðaja Ofitserskaja, Kupalnaja, Sadovaja.
Eesti iseseisvumisel vahetati sildid tänavanurkadel järjekordselt, nüüd muidugi eestikeelsete vastu: Vilmsi, Karusselli, Suur-Ohvitseri, Supeluse, Aia.
Kui Pärnu randa ehitati 1838. aastal esimene supelhoone, hakkas kümbluspaiga juurde viiv tänav kandma Bade Strasse nime. Venestustuhinas sai sellest Kupal-naja uulits.
Kui pärast Eesti iseseisvumist tuli nimi tõlkida, ei kukkunud see kõige paremini välja. "Supelus" kirjakeeles puudub, samuti pole sõna "supelema". Kuid tänavat on sadakond aastat nii nimetatud ja õigustuseks võib olla keeletraditsioon.
Nähtavasti ajal, kui eestlased hakkasid kümblema, selle harrastuse kohta tegusõna puudus ja eks keegi sõna sellisena välja ütles, nagu see keelepruuki jäi ning hiljem ametlikult käibesse võeti. Ainult Pärnu külje all Sindis ja Pirital läheme suplema Supluse puiesteed pidi.
Aia tänav oli esimene vallikraavitagune tänav, mille ääri palistasid aialapid sibulapeenarde ja kartulivagudega. Hiljem kujunes sellest linnasüdant ümbritsev ringtänav nagu paljudes muudes keskaegsetes linnades, kas või linnamüüri tagune Aia tänav Tallinnas ja Sadovoje koltso Moskvas.
Suurristsed 1933 ja 1938
Suur osa Pärnu tänavaid nimetati ümber 1933, kui Promenaadist sai Tammsaare puiestee, Jänesselja tänavast Tallinna maantee ja Tallinna-Posti tänavast Kuressaare, hiljem aga Haapsalu maantee. Kui enne Nurme silla ehitamist taheti Pärnust Tallinna sõita, tuli kasutada piki Sauga jõe paremkallast kulgevat ringteed, kuhu pääses Vana-Pärnu kaudu. Sellepärast kandiski Vana-Pärnu peatänav Tallinna-Posti nime.
Pärnu jõe nahksillalt otse põhja kulgenud teel oli tollal vaid kohalik tähtsus, see lõppes mõisa järele nime saanud Jänesseljal, praeguses Sauga alevikus.
Suurem tänavate ümberristimine toimus aastal 1938 üldise isamaalisuse hoogtöö käigus, kui näiteks linna peatänavast Rüütlist sai Kalevi, Suur-Ohvitserist Auli ja Väike-Ohvitserist Kajaka, Eliisabetist Kooli, Vee tänavast Laidoneri tänav.
Vilmsi asemele Nikolai
Huvitav on asjaolu, et kui Eesti taasvabanemise lähenemisel oli võimalik lahti saada Vene võimu pealesunnitud nimedest, taastati Pärnus eestiaegsete asemel tsaariaegsed tänavanimed. Linna täitevkomitee määrusega 6. aprillist 1989 nimetati Nõukogude tänav Supeluse ja Võidu mitte Vilmsi, vaid Nikolai tänavaks. Miks ei tahtnud täitevkomitee panna tänavatele eestiaegseid nimesid, kui kõikjal rõhutati järjepidevust ja püüti taastada seda, mis võõrvõimu tulekuga kadus?
Igatahes ei ole 1994. aastal ilmunud "Eesti entsüklopeedia" koostajad pidanud Nikolaid sellesse paigutamise vääriliseks. Sealt me teada ei saa, kes see vägev Nikolai on olnud, et tema järgi ühele Pärnu kaunimale südalinna tänavale nimi on pandud. Kui küsida selle tänava elanikult või juhuslikult vastutulijaltki, saab kõige sagedamini vastuse, et tegu on Vene tsaariga.
Asjassepühendatu teab, et tänavale pandi nimi Saksa keskaegse pühaku järgi. Milleks seda nüüd siia vaja oli, teavad üksnes tänavale nime andjad, kes nähtavasti jätnuks kõige parema meelega alles veneaegse Võidu tänava, kui see poleks läinud järsult vastuollu aja vaimuga. (Nikolai tänav sai nime samanimeliselt kirikult, mille kunagist asukohta tähistab mälestuskivi, toim.)
Eks nende nimede ümber Eesti taasiseseisvumisel kerge ideoloogiline nagin käinud. Teatrit ei õnnestunud ajaloolisest Endla nimest ilma jätta, kuigi surve oli suur, kuid Vilmsi, Poska ja Martna nimesiltide tänavanurkadele ennistamine õnnestus blokkida. Või oli tegu ajalooalase kirjaoskamatusega, kus tänavaristijail polnud kadunud suurmeestest ega nende tegudest aimu?
Jüri Vilms oli kolmeliikmelise Eesti Päästekomitee aseesimees, tollases võimuhierarhias teine mees ja väljakuulutatud Eesti Vabariigis kohe Konstantin Pätsi järel.
Seda kinnitas koht esimeses Eesti Ajutises Valitsuses, kus ta oli peaministri asetäitja. Vilms polnud veel 30aastane, kui Saksa sõjaväelased ta kui Eesti valitsusele välisabi taotlema läinud delegatsiooni juhi Soome lahe jääl arreteerisid ja hukkasid. Jüri Vilmsi on nimetatud Eesti Vabariigi Suureks Nooreks Meheks. Tal oli kõik alles ees, kuigi oli juba vastse valitsuse tipus.
Keskhariduse sai Vilms Pärnus keiser Aleksander I nimelises gümnaasiumis, kus ta oli eestimeelse õppurkonna liider. Pärnus tegutses ta kauem kui ülejäänud Eesti linnades.
Nii on Pärnul Vilmsi-nimelisele tänavale suurem õigus kui ühelgi teisel linnal. Kahjuks pole Pärnu linnaisad aru saanud privileegi tähtsusest. Kui iseseisva Eesti riigi peamisi sepitsejaid Jüri Vilms ei vääri Pärnus vähemalt omanimelise tänavaga austamist, kes siis veel?
Tallinnas on nimed korrektselt kohal: Jüri Vilmsi tänav Kadriorus ja Supluse puiestee Pirital.
Karusselli tänavalt Lõbu ja Rõõmu rüppe
Karusselli tänav on tänavate korduvatele ümbernimetamistele vaatamata säilitanud algse nime. Seda pole uute isandate saabumisel olnud tarvis isegi tõlkida, sest riistapuu nimetus, mille järgi tänav nime sai, kõlas kõigis kolmes kohalikus keeles ühtmoodi. Kust sai Karusselli, üks sirgemaid ja pikemaid Pärnu tänavaid, ringlemisega seotud nime?
Algul ja veel aastaid pärast Põhjasõda paiknes Pärnu laadaplats väljaspool linna ümbritsevat vallikraavi, selle väliskaldal, nüüdset Nikolai ja Esplanaadi tänava ristmikku katval alal. Seal peeti aastalaata, pandi selleks puhuks üles telgid, kaubaputkad ja katusealused.
Üks peamisi laadanumbreid oli juba tollal karussell. Praegu võib oletada, et karusselli juurde toovale rajale jäigi nimeks Karusselli tänav.
Karusselli on üks vanemaid Pärnu agulitänavaid, mis on unikaalne veel selle poolest, et üheski teises Eesti asulas sellenimelist tänavat ei ole. Ega ole käesoleva kirjatüki koostaja paljureisinud inimesena kohanud Karusselli tänavat kusagil mujal maailmas.
Krunte nii Karusselli kui kahe mere poole plaanitava rööptänava äärde müüdi esmajoones garnisoni sõjaväelaste peredele (tsaariajal võis sõjaväkke võetud nekrut enda naise kaasa võtta) ja erusõjaväelastele.
Vene valitsus püüdis iga hinna eest teha saksakeelsest ja -meelsest Pärnust vene linna.
Teadagi olid Pärnu kasarmuid täitvad sõjaväelased venelased, vähemalt rääkisid nad vene keelt. Seda isegi kõrged sõjaväelased, kes sageli võisid küll olla baltisakslased.
Nii oli loomulik, et kaks Karussellist mere poole jäänud tänavat said Ohvitseri tänavaks, Suureks ja Väikeseks.
Needki nimed pidasid kõigi kolme kohaliku keele ühesuguses häälduses vastu ligi 200 aastat, vaatamata nimemuutmistele ja valitsuse vahetustele.
Möödunud sajandi 30ndail esitasid Pärnu garnisoni ohvitserid linnavalitsusele protesti. Ohvitseri tänavate rajoon oli saanud tuntuks lõbumajade ja salajoomakohtadega.
Ohvitserkond leidis, et Ohvitseri nimi neil tänavanurkadel on kõrgeid sõjaväelasi solvav, ja garnisoni ohvitseride kogu juhatus palus nimed muuta.
Pärast korduvaid pöördumisi võttiski linnavalitsus vastu määruse tänavanimede muutmise kohta. Enne olid aga jaol Pärnu Päevalehe leheneegrid ja kuulutasid lehes välja mängupõrgute ja lõbumajadega asustatud Suur- ja Väike-Ohvitseri tänavale nimesaamise võistluse.
Kevadeks 1940 oligi jõutud Lõbu ja Rõõmu tänavani. Kuid kohe oli käes 21. juuni, mis pani mõtlema palju tõsisematele asjadele kui lõbu ja rõõm.
Tegelased, keda tundis politsei
Nimelt ootas mälestuse jäädvustamist pikk rida revolutsioonitegelasi, kellest küll teadis üht-teist Eesti Vabariigi politsei, ent ei keegi teine. Avanenud tuntukssaamise võimalust tuli kiiresti kasutada.
Nende tegelaste mälestuse jäädvustamiseks nimetatigi kõikjal ümber sadu tänavaid, Pärnus sai uue nime 23 tänavat.
Kuningast tehti Kingissepa, Vilmsi tänav nimetati Tombi, Poska tänav Kreuksi, Väike-Kuke Henningi, Piiri Kirikali järgi, Lõuna tänav pandi kandma 21. Juuni nime. Sellega olid revolutsionäärid saanud otsa. Suur-Ohvitserist tehti Auli ja Väike-Ohvitserist Kajaka tänav.
Uued peremehedki häbenesid oma seltsimeeste nimesid nende tänavate nurkadele kinnitada. Ent eks viita veelindude nimed tänavate rannalähedasele asendile. Lõpuks olidki need tollal antuist ainsad mõistlikud nimed, mis tänini on püsima jäänud.
Käsitletavas rajoonis nimetati veel Ussi Side tänavaks, Koi ja Varblase liideti ning liittänav hakkas kandma ühist, Tulbi tänava nime.
Otsekohe nimetati ümber ajalehed ja ajakirjad, varsti tehased, vabrikud, muud ettevõtted, isegi asulad ja lõpuks riikki: Eesti Vabariigist sai ENSV.
Tänavaid on kasutatud mälestusmärgina oma aja kangelasile, ent ajad muutuvad. Kes ühel perioodil on kangelane, võib teisel osutuda kurjategijaks, rahvavaenlaseks, reeturiks või bandiidiks.
Aleksandri puiesteest Vanapargi tänavaks
Segadust on Pärnus puiesteegagi, mis Vene tsaari ajal kandis Aleksandri allee nime. See on Vana pargi serva palistav Pikalt tänavalt algav ja viie tänava ristmikul, praeguse Kuninga tänava põhikooli ees lõppev puiestee. Tänava mahamärkimisel võeti siht selle, tollal Pärnu Aleksander I gümnaasiumi paraaduksele.
14. aprillil 1938 istutati koolimaja ette Jüri Vilmsi mälestusjalakas, mis nüüd varjab varem koolimaja fassaadile suunatud vaate. Pärast Eesti iseseisvumist 1918 jäeti puiesteele vana nimi, kuid Vene võimu kehtestamisel 1940 sai sellest Revolutsiooni ja pärast Eesti taasiseseisvumist Vanapargi tänav.
Vaatamata sellele, et nüüdseks on selle äärest hulk puid maha võetud, rajati tänav puiesteena ja on viimaste ümbernimetamisteni puiestee nime kandnud.
Puiesteena võiks see eksisteerida nüüdki, kui linnaisadel ei ole just kavatsust selle servade raiumist jätkata, et edaspidi täiesti lagedaks teha.
Ja miks ei võiks see olla kas või Jüri Vilmsi puiestee, kui silmas pidada, et selle otsa juures kasvab meie rahvuskangelase auks tema surma 20. aastapäeval istutatud mälestusjalakas?
Kuigi õigem koht Vilmsi nime kandvale tänavale oleks muidugi praegune Nikolai tänav, nagu see sõjaeelses Eesti Vabariigis oli, kuid järjeriigis jäeti millegipärast taastamata.