Karate õpetab igapäevaelus mitte alla andma

Karateklubi Zen president Valdur Maibach (paremal) treeningul harjutamas.

FOTO: Teet Jüring

Homme musta vöö eksamit tegema hakkav Valdur Maibach peab karated harrastuseks, mis kujundab inimese iseloomu ja võimaldab tal end paariks tunniks päevas välja lülitada.


"Kui probleemid hakkavad üle pea kasvama ja sa ripud kogu aeg telefoni otsas, on mõistlik telefon välja lülitada ja trenni minna," ütles 33aastaselt karatetrennis käima hakanud kütusefirma Markoil Pärnu osakonna juhataja. "Halva otsuse tegemise asemel sa kogud ennast, saad juurde julgust raskusi taluda ja näed asju senisest tunduvalt selgema pilguga."



Arst keelas tõstmise ära


Võitluskunstide pisik jäi praegu 43aastasele mehele külge juba lapsepõlvest. Kui kaks koolipoissi Tartus reklaamitud enesekaitsekursustele läksid, selgus, et tegu on vehklemisega. Poisid proovisid kaks nädalat ja lahkusid.



Siis hakkas Laevalt pärit üheksa-aastane Maibach tõstmisega tegelema. Tõstis kolm aastat, jõudis oma kaalukategoorias Tartu maakonna tippude sekka, ent siis tekkisid tal ülepingutusest kõhus krambid.



"Olin kaks kuud haiglas uuringutel. Lõpuks keelas lastearst enne täiskasvanuks saamist igasuguse tõstmise ära," meenutas Maibach.



Karateklubi Zen peainstruktor Teet Jüring ütles, et noorukid peaksid võistlussporti suhtuma väga ettevaatlikult. "Noor organism areneb, just seitsme- kuni 12aastaselt on siseorganite areng intensiivne. Meeletu ülepinge võib põhjustada sisemisi vigastusi," rääkis ta.



Jüringu jutu järgi on ohtlik seegi, kui lapsed jõusaalis järsult raskusi rebivad. "Kähku ja kiiresti saab tugevaks ainult dopinguga," lisas Maibach.



Mõlemad mehed peavad oluliseks rahvasporti, mille puhul 50-60aastast ei kimbuta vigastused, vaid inimesed tunnevad elust rõõmu. "Kui sa maapiima ja koore pealt noorena sportima hakkad, on tulemused esialgu väga head. Tippu jõudmiseks on aga vaja toidulisandeid ja siin peaks igaüks hoolega läbi mõtlema, mis viimase võimaluseni pingutamine talle maksma läheb," soovitas Maibach.



Pärast arsti keeldu lõpetas Maibach tõstmise ära. Väikese füüsilise koormusega oli Õisu toiduainete tööstustehnikumis Toomas Külveti tundides aga võimatu olla. Maibach peab kümnevõistleja Valter Külveti isa pedagoogioskustest väga lugu ja meenutab teda tänutundega.



Eesti põllumajandusakadeemias õppides hakkas Maibach taas vaikselt tõstmisega tegelema. "Siis nägin, et tipp on liiga kaugel ja pillide söömisel pole mõtet," lausus ta.



Õppis hiinlastelt Palveritsika stiili


Maibachi ja Riveta spordiklubis Pärnus trenne andnud Ergo Haari saatust mõjutasid kaks hiinlast, kes 1980. aastate lõpus Tartus aasta wu shu'd õpetasid. Algul proovis Maibach küll Georgi Nikolajevi juures karated õppida, kuid lõpetas selle peagi.



"Nikolajevil oli väga kumite'lik karate, selline ninnalöömine," selgitas Maibach. Kumite tähendab karates vabavõitlust ja Nikolajev oli kunagine poksija.



Annelinnas miinuskraadidega wu shu'd harjutav grupp äratas tähelepanu. "Mõlemad olid tasemel vennad. Tallinlased kutsusid nad siia, aga Tartu mehed ostsid üle. Mõlemad tegelesid ainult trenniandmisega," iseloomustas Mai-bach hiinlasi.



Maibach õppis külalistelt Palveritsika stiili. "Ta on selline hästi dünaamiline ja voolav," kirjeldas Maibach. Hiljem karated õppima hakates olid tal pikka aega kaarjad liigutused sees.



Pärast kolm aastat kestnud treeninguid wu shu-grupp lagunes, sest töö viis inimesed  Eesti eri otstesse. Maibach tuli Pärnusse.



Kümme aastat tagasi otsustas mees taas võitluskunstidega tegelema hakata. Valik langes Zeni kasuks, kus oli palju täiskasvanuid ja suured rahvusvahelised sidemed.



"Märkasin kohe, et Valdur on varem midagi teinud," ütles Jü-ring. "Mõni algaja ei jaga ööd ega mütsi, tema aga oli tõsise suhtumisega, käis korralikult trennis ja arenes kiiresti."



Hädakaitse piire on kerge ületada


"Sul on hea enesetunne nagu pärast metsas jooksmist," loetles Maibach põhjusi, mis sundisid 33aastast meest kolm korda nädalas trennis käima. "Sul on mingi aeg päevast, kui sa lülitad telefoni välja ja aju puhkab. Sa käid laagrites, sul tekivad uued sõbrad."



Ettevõtte juhatajana peab Maibach oluliseks sedagi, et karate kasvatab võitlusvaimu. "Sa ei viska püssi põõsasse, vaid harjutad, harjutad ja harjutad. Sul on julgust raskusi taluda ja probleeme lahendada. Sa ei kahtle endas," jutustas ta.



Kaks korda on Maibachil tulnud käsitsivõitluse oskusi väljaspool treeningruumi kasutada. Esimesel korral ründas teda Mai Selveris viiest-kuuest noorukist koosnev kamp. Teisel korral aitas Maibach kinni pidada inimest, kes naiselt tänaval käekoti röövis.



Röövli kinnipidamine andis põhjuse hädakaitse piiride üle mõelda. "Kaks korda käis põlv kulmu juures ära," meenutas Mai-bach endast pea jagu pikema mehe maas kinnihoidmist. "Oleks küll tahtnud vastu lüüa, ent kui ma oleks maaslamajat löönud, oleks mind võidud ründamises süüdistada ja olukord oleks kiiresti minu kahjuks muutunud."



Hiljem avaldas politsei Mai-bachile kodanikujulguse eest tänu. "Mina soovitaks igal juhul vahele minna," vastab ta nüüdki küsimusele, kas kõrvalseisjatel tasub konfliktidesse sekkuda. Kui röövlit kinni peeti, oli bussipeatuses rahvast palju, kuid vähesed läksid naist aitama.



Maibachi sõnutsi eristab korralikku karatekat tavainimesest see, et karatekal säilib konfliktides adekvaatne mõtlemine ja talle ei löö hall sein ette. Selleks, et mingid refleksid tekiksid ja ründaja kehakeelt lugeda oskaks, kulub oma viis aastat.



Trenn muudab harjutaja iseloomu


Kui treener on tasemel, muudab ta rahmeldava ja tüli noriva rübliku rahulikuks ning tagakiusatava lapse enesekindlamaks. Midagi ei sünni aga üleöö, peale selle nõuavad laps ja täiskasvanu väga erinevat lähenemist.



Kui Maibach lastele trenni hakkas andma, oli ta esialgu hädas. Siis soovitas treeninguid pealt vaadanud abikaasa tal lastele teadmisi mängu kaudu anda ja korrarikkujatel energia maha võtta.



"Tegin võimlasse suure Tarzani raja: kuus-seitse rehvi, võimlamatid, pulgad. Kui keegi ei suutnud keskenduda, pidi ta rajale minema," kirjeldas Maibach.



Kevadel oli 18 trenni tulnud lapsest alles 15. Kes vähegi laste trennidega kokku on puutunud, teab, et see on väga hea tulemus. Vanemadki olid rahul ja rääkisid, kuidas poegade iseloom on muutunud.



"Kaks Jõõprest pärit ema tõid oma lapsed trenni," meenutas Maibach. "Nad olid püsimatud nagu kirstunaelad. Kõrvuti ei saanud seisma panna, sest nad pidid teineteist kogu aeg togima. Teise aasta lõpus harjutasid nad rahulikult koos."



Praegu Maibach enam lastetrenne ei anna, sest kolm korda nädalas kell 17 algavad treeningud on firmajuhile korralik lisakoormus. Suure klubi eelis on aga see, et treenereid on rohkem ja sel hooajal kavatseb Zen taas Jüringu juhtimisel laste treenimisega alustada.



Hoopis teistmoodi lähenemist vajavad noorukid, kes iseloomust sõltuvalt võivad olla kas tõrjutud või kipuvad pahandustesse sattuma.



"Inimesed kardavad oma puudusi välja näidata. Aga tee samm ette. Väikelapse toob trenni ema, teismeline peab ise otsustama," julgustas Jüring ja rääkis, kuidas tülinorijad paar aastat pärast trenniskäimist norija sõbrad tahavad olla.



Agressiivsematel noorukitel soovitavad Jüring ja Maibach mõelda, kuhu oma energia suunata. "Meil saad sa omasugustega reeglite järgi mõõtu võtta ja sul ei teki pahandusi. Palju neid ikka on, kes tahavad, et neile kogu aeg vastu pead lüüakse, seda pead võib 15 aasta pärast vaja minna," kõneles Maibach.



Algajale on kõige raskem ja igavam vundamendi ladumine, millega Zenis kaks-kolm aastat kolm korda nädalas tegeldakse. "Algaja unistus on must vöö. See aeg tuleb kiiremini, kui sa arvata oskad, endast tuleb võitu saada, mitte alla anda," rääkis Jüring.



Zeni põhituumiku moodustab 50-60 inimest, teist niisama palju on neid, kes igal aastal tulevad ja lähevad. Peainstruktor Jüringu õlul on metoodiline töö, president Maibach esindab ja organiseerib.



"1988.-1989. aastal ei näinud sa halli kardina tagant midagi. Nüüd on alates sinisest vööst nii palju välislaagreid, et sa ei jõua sõita," iseloomustas Maibach aastatega avardunud võimalusi.



Zeni liikmed sõidavad, kuuldes 2500 kilomeetri kaugusel Saksamaal Gasshuku laagrites ütlusi: "Olete ikka hullud küll." Pärnus käib õpetajaid, kelle laagritesse tullakse Soomestki kohale.



Maibachil on siiani meeles oma esimene Saksamaa suurlaagri kogemus. "See on nagu festival, kuhu tullakse peredega. 1500-2000 inimest tuleb kokku, et nädal aega kolm korda päevas trenni teha. Õhtul saavad trenniskäijad ja linna peal käinud pereliikmed õlletelgis kokku," meenutas ta.



"Kui sa ise ei õpi, ei ole sul õpilastele midagi õpetada," lausus kahekordse musta vööni jõudnud Jüring.



Karate pole Maibachi ainus harrastus, kuid fotograafia ja lumelauasõiduga võrreldes kõige odavam.  



"Klubi kuumaks on 250-350 krooni. Kimono maksab 700 krooni, aastas kulub laagritele 400-500 krooni," loetles Maibach algaja kulutusi.

Tagasi üles