Tuline kahju, et see aeg ja vaim Pärnu linnas praegu just sellised peavad olema

Pärnu Keskus. Foto: Pärnu Postimees

Olin kuulnud, et Pärnus taastati suve alguseks Olev Siinmaa kavandatud rannakohviku riietusruumide osa ning valmisid uus kaubanduskeskus ja täismahus raamatukogu. Ei olnud tükk aega linnas põhjalikumalt ringi vaadanud, seetõttu otsustasin teha põhjaliku Pärnu-päeva, et tutvuda vahepeal valminud ehitistega. Ootused olid küllalt kõrgele kruvitud, sest kõigi kolme ehitise kohta olin kiidusõnu kuulnud. Kahjuks oli pettumus suur.

Rannakohviku riietusruumide osa ei ole tegelikult taastatud algkujul, vaid ainult markeeritud. Taastatud on rannakohviku kompleksi lõpetav torn. Võib-olla ei ole tänapäeval tõesti enam vajadust riietusruumide järele: neid jätkuks väga vähestele.

Miks riietusruumide osa algses mahus ei rekonstrueeritud, on siiski arusaamatu. Kas tõesti puudub rannas vajadus mitmesuguste teenuste järele, mida seal oleks võimalik pakkuda? Samal ajal jääb selline markeering eraldi seisvaks ja hõredaks ega liida enam nii tugevalt kui algses lahenduses rannakohviku kompleksi ühtseks tervikuks.

Riietusruumide osa markeering ja seda lõpetav tornehitis on iseenesest kvaliteetselt ehitatud. Seda suurem on kontrast rannakohviku korrastamata ümbrusega. Riietusruumide tagune on räämas tühermaa, esisel laiutab ebakvaliteetselt ehitatud ja täielikult amortiseerunud nõukogudeaegne terrass, mis on eriti tugevas kontrastis paari aasta eest ehitatud rannapromenaadiga.

Rannakohvikut rikuvad oluliselt viimase ümberehituse käigus tehtud ümber- ja juurdeehitused. Kohvikuosa on pikemaks venitatud, see moonutab tugevalt ja lõhub esialgset asümmeetrilist, kuid hästi tasakaalustatud kompositsiooni. Pikendamisega on võetud võimalus taastada kohviku- ja riietusruumide väga erineva mahu ja materjalidega hooneosi osavalt siduv üleminekusõlm oma varikatuse ja madala kioskiteosaga.

Kohvikuosa pikendus, mille projekteeris Ilmar Klam-mer, moonutab kohviku proportsioone ja on algse arhitektoonikaga sobimatu (eriti selle kaldus küljega aken). Ümberehituse käigus on ööklubi siseruumi suurendamise huvides nihutatud teise korruse sise- ja välisrõdu vahelist seina väljapoole. See rikub hoone proportsioone ja mõtet ning sisuliselt muudab kitsaks jäänud rõdud välikohvikuna kasutamatuks.

Rannakohviku kompositsiooni lahutamatu osa oli hoonega ühtse terviku moodustav terrassi-rannamaastik. Ma ei tea, kelle omanduses on kohviku ümbruse maa, kuid loodan, et lähiajal jõutakse selle ümbruse korrastamise ning kohviku ja riietusruumide esise kauni terrassimaastiku taastamise ja sidumiseni rannapromenaadiga. Rannahoone algprojekt on Eesti arhitektuurimuuseumis olemas ning selle alusel on hõlbus terrassimaastikku taastada. Vastasel juhul ei saa me rääkida rannakohviku ega riietusruumide kompleksi taastamisest, sest selle üks osi on lootusetult moonutatud.

Kurvem lugu on Siinmaa rannakohviku vaimuga: see on totaalselt pilatud.

Kohvik oli esmalt mõeldud rannaliste teenindamiseks ja rannaelu keskuseks. Selleks olid saali merepoolsed aknad kavandatud täielikult avatavatena, nii et ilusa ilmaga moodustus sise- ja välisruumist suur terviklik vabaõhukohvik.

Kohviku esimeselt rentnikult (kohvik oli linna omanduses) Alec Kalbuselt saadud info kohaselt oli siseruumis, terrassidel ja rõdudel kokku 700 istekohta, sellest saalis ja siserõdul 240 kohta.

Praegu peetakse rannakohvikus ööklubi. Hoone ei täida temale kavandatud rannaelu keskuse funktsiooni. Rannakohvik on risustatud väära funktsiooni ja hoonel laiutavate rohkete suuremõõduliste reklaamidega, mille "tipuks" oli minu Pärnu-päeval üleelusuurune täispuhutav Jäger-meisteri pudel seenrõdul.

Sellele kõigele paneb räige punkti Rasputini nimega söögikoht, mis oma olemuse ja kujundusega on lausa röökivas vastuolus rannakohviku arhitektuuri ja vaimuga.

Algse mõtte ja projekti kohast kohvikukompleksi kui ranna keskust ei ole enam. Alles on vaid selle moonutatud torso. Mõni võib ju öelda, et mis ma nutan olnut taga, ajad muutuvad. Ma ei nutagi, üksnes arvan, et ranna keskusena toimivat ja inimestele mitmesuguseid teenuseid pakkuvat kohvikukompleksi on praegu veel rohkem vaja kui selle valmimise ajal 1939. aastal. Nüüd on rannas palju rohkem puhkajaid kui toona ning nad tahavad süüa ja teenuseid.

Pärnu rannakohvik on kindlasti Eesti arhitektuuri üks tähelepanuväärsemaid ehitisi, mis valmimisaegse uudse materjali- ja vormikäsitlusega oli kõvasti oma ajast ees. See oli sõnum tulevikule. Meie ülesanne on seda mõista. Mõistmine peaks tähendama rannakohviku kompleksi algse kuju, kujunduse ja kasutusotstarbe, tema au ja väärikuse taastamist. Kahju, et seda ei suudetud teha rannakohviku rannapaviljonide osa taastamisega.

Pärnu Keskus

Rannast läksin Pika tänava ja Riia maantee vahel olevasse kaubakeskusesse, mille uusim ja suurim hoone ennast uhkelt ja ambitsioonikalt Pärnu Keskuse nimega ehib. Siin saab ainult parafraseerida tuntud ütlust rahva ja kuninga kohta: iga linn väärib oma keskust. Keskus on kokku ehitatud kunagise laohoonega, ilmselt selleks, et keskust atraktiivseks muuta. Kahjuks on sellega vana hoone väärtused tasalülitatud nii inter- kui eksterjööris: väärikast hoonest on saanud hiir elevandi kaisus.

Keskus oma väga pika ja kõrge ning äärmiselt jäiga mahuga on täiesti sobimatu Pärnu linnaruumi. Selline hoone sellel alal on mulle küll arusaamatu.

Arusaamatus muutus arusaamiseks, kui kuulsin, et hoone on kavandanud Vilen Künnapu. Pärnu Keskus on loomulik ja "loominguline" jätk Künnapu Viru Keskusele, millega rikuti oma aja vaimu kandev Viru hotell ja rajati mahult sobimatu, ebamastaapne ja inetu hoonestus Tallinna Viru väljakule.

Kunagi oli just Künnapu see, kes rääkis genius loci'st ehk koha vaimust. Viru väljaku ja Pärnu Keskuse vaim on temal küll tabamata jäänud. Mõlemad keskused on pigem koha vaimu räigelt ignoreerivad. Kuid siin ei saa ainult arhitekti süüdistada: projekteerimise lähtetingimused annab arhitektile detailplaneeringuga ette linnavõim.

Suur osa Pika ja Laia tänava ning jõe vahelisest alast, mis võinuks olla atraktiivne linnakeskus, on maotuid, üksteisega sobimatuid kaubakuure täis ehitatud. Ikka nii, et üks hoone ei tunne teist ja üks vägev "looja" oma üleväärsuskompleksiga teisest üle karjub. Senises keskusekompleksis paneb i-le täpi suur, pikemat aega pooleli parkimismaja, mille rajamine kuuldavasti paraja valskusega käib.

On arusaamatu, miks kesklinna väärt maast nii suur osa monofunktsionaalse parkimismaja peale raisatakse. Kindlasti olnuks sel alal võimalik parkimist korraldada paindlikumalt ja mõistlikumalt.

Pärnu Postimehest on olnud lugeda pahameelt Port Arturi ja Pärnu Keskuse vahele rajatud jalakäijate ala üle. Ma ei arva, et seal peaks parkla olema, kuid arusaamatuks jääb, kellele ja milleks selline kõnniteekividega kaetud kõle tühermaa loodi.

Üksteisega võistlevate kaubakuuridega alal puudub kõik see, mis looks sinna mõnusa keskuse-keskkonna. Jalakäijate liikumine ja parkimine on korraldamata, kaubakuuride kinnistutest välja jääv ala on heakorrastamata ja räämas ning tuubil kaootiliselt pargitud autosid. Tegelikult pole seal mõistlikku ruumi inimestele ega autodele, kogu ruum on ainult raha teenistuses.

Läbi on mõtlemata, millised on need funktsioonid, mida linna uus keskus täitma peaks, ja kuidas tuleks need ülesanded jaotada vanalinna kui Pärnu tegeliku südame ja uue keskuse vahel.

Ala on välja ehitatud maja kaupa: ikka üks (ühe ärimehe) mõte korraga, seetõttu ei ole alal võimalik üldse rääkida terviklikult kavandatud linnaruumist.

On hirmus kahju, et Pärnu linnavõim ei ole osanud midagi mõistlikku peale hakata väga väärtusliku alaga, millest võinuks kujundada atraktiivse, linna keskosale väärtust lisava nüüdisaegse keskuse.

Raamatukogu

Raamatukogu on kesklinna uusehitustest vahest kõige etem. Kuid siingi on mitu küsitavust. Hoone mahu kujundamisel on järgitud ilmselt mingit formaalset, asjasse mittepühendatule raskesti arusaadavat ideed, mis sisuga hästi kokku ei käi. Mõistmatuks jääb eri korruste välisruumis olevate, maja ehitamise ilmselt kavandatust palju kallimaks muutnud kaldpindade otstarve ja mõte. Samal ajal on need pinnad tugevalt mõjutanud ruumilahendust ja hoone funktsionaalset ülesehitust. Raamatukogu ruumid on suuremas ulatuses publikule avatud, seetõttu peaks selle  ruumiloogika-logistika hästi paigas ning liikumisskeem arusaadav ja käepärane olema.

Tegelikult on raamatukogu liikumisskeem sissepääsust alates ebaloogiline ja paigast ära. Esmakülastusel on sissepääsu veidi raske leida, see on nurga taga, pealegi ebaesinduslik ja kitsas nagu esimese korruse vestibüül, mis sissepääsu suhtes on omakorda nurga taga.

Liftid on sissepääsusõlmest kaugel ja ebaloogilises kohas, väliseid kaldpindu järgivad pika ja ebamugava astmega trepid kulgevad küllalt kitsa ja pika maja ühest otsast teise, tekitades ebamugavad ja pikad liikumisteed.

Need trepid (kaks sammu edasi, üks samm tõusu) on avariiolukorras kindlasti väga ohtlikud, sest nendel võib veidigi suuremas summas kergesti kukkuda. Milleks üldse need ebamugavad astmed, miks ei oleks nende kohale võinudki kaldpinnaline liikumistee jääda?

Kuna maja sisemine logistika on paigast ära, on raske leida ebaloogilises kohas asuvaid WC-sid.

Ruumid ise on küllalt kõledad ja vaimuvaeselt kujundatud-sisustatud, mida veidi leevendavad avarad väljavaated. Viimasel ajal eri riikides nähtud raamatukogud paistavad silma just sellega, et seal on suudetud luua külastajatele mugav, õdus keskkond, kus heameelega viibid pikemat aega. Selle juurde peaks kindlasti kuuluma kohvik, mis kauem raamatukokku jäädes olemise mõnusamaks teeks. Pärnu raamatukogus sellist keskkonda ei ole.

Tundub, et Pärnu raamatukogu projekteerijad ja ilmselt tellijagi on lähtunud väga vanaaegsest ja primitiivsest raamatukogukontseptsioonist, et raamatukogu on koht, kus käiakse raamatuid laenutamas. Kui see nii ei ole, on see vähemalt nõnda välja kukkunud.

Planeeringuliselt-linnaehituslikult on raamatukogu paigutus küsitav: Pika tänava pikendusena toimiv, Stalini-aegsete majade otste vahele ja raamatukogu ette jääv tühermaa ei anna linnaruumile midagi juurde.

Selle maaga ei ole osatud midagi mõistlikku peale hakata, nii et see platsi äär seda osa kuidagi väärtustaks.

Siin paistab jälle välja, et ei ole tegeldud tervikliku linnaruumi kavandamisega, vaid arhitektidel on tähelepanu jätkunud ainult oma, enda arust efektsele majale.

Ning linnavõimu roll hoone kavandajatele põhjendatud ja läbikaalutud planeeringulise aluse andmisel on olematuks jäänud.

Linnaplaneerimise puudumine

Ranna piirkonnas ja uue keskuse alal toimuv näitab selgelt, et Pärnus puudub elementaarnegi linnaplaneerimine. Viimasena nimetatu all mõistan ma linna ja selle piirkondade pikaajalist terviklikku kavandamist.

Jah, kõikide ehitiste aluseks on formaalselt tehtud detailplaneeringud, nagu seadus nõuab. Kuid selles just häda ongi: iga detailplaneering tehakse eraldi, tervikut silmas pidamata, sest detailplaneering ei ole Pärnus linnaruumi kavandamise vahend, vaid investeerijate soovide detailplaneeringu kehtestamise kaudu tingimusteta legaliseerimise vahend.

Samal ajal on mõlemad piirkonnad Pärnu linna võtmealad. Mõlema arendamiseks oleks kindlasti vaja kogu ala tervikuna läbi planeerida ja alles seejärel asuda maju projekteerima. Uue keskuse alal on rong läinud, suurem osa sellest on edukalt "täis tehtud".

Ranna piirkonnas on veel võimalik vigu vältida. Selleks oleks kindlasti tarvis koostada linnaosa üldplaneering kogu rannaala kohta alates jõesuust kuni Mai elurajoonini. Seal tuleks määrata, milline on hoonestatud alade ja haljastatud alade suhe ja rütm, kui suur hoonete lubatud kõrgus ja maht, millised on need rannakeskuse funktsioonid, mida rannas veel täita vaja.

Alles sellise üldplaneeringu kehtestamise järel võiks hakata uute hoonestus- ja pargialade detailplaneeringuid koostama. Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui loen Pärnu Postimehest, kuidas üks või teine ranna piirkonna maaomanik enesekindlalt kuulutab, mida uut ja uhket ta randa ehitama hakkab. Ikka oma maast maksimaalse tulu pigistamist silmas pidades, hoolimata ranna kui terviku arengu vajadustest, arvestamata ranna seniste hoonestuspõhimõtete ja enamikus väga väärtusliku hoonestusega.

Linnaplaneerimiseks peab linnal olema meeskond. Pärnus see puudub. Linnavalitsus ei ole võimeline ise planeeringuid tegema. Need vähesed inimesed, kes linnaplaneerimisega tegelevad, suudavad hädaga ära teha seadusega nõutud bürokraatlikud toimingud. Seetõttu ei ole võimalik rääkida nüüdisaegsest, avatud ruumilisest planeerimisest, kuna puuduvad inimesed, kel oleks oskusi ja jõudu avalikku planeerimisprotsessi suunata ja järjepidevat kaalutletud sisulist tööd teha. Kui võrrelda Pärnut ja Põhjamaid, siis umbes niisama suures Põhjamaa linnas on planeerimismeeskond kümme korda suurem ja linn teeb ise üldplaneeringu(d) ning avalikku huvi pakkuvad detailplaneeringud - linnavõim tõesti juhib linna arengut.

Samal ajal on linnaplaneerimise puudumine Pärnus arusaadav: põhjalikult läbimõeldud ja avalikkusega kooskõlastatud planeeringud võtavad linna "isakestelt" võimaluse öelda "mina ütlen, et siia tuleb (just selle "arendaja" huvides) maja".

Peab lootma, et valimiste järel tuleb võimule linnavalitsus, mis tõesti asub linna ruumilist arengut juhtima ja loob selleks vajaliku meeskonna.

Linna ülesanne ei ole tagada, et ärimehed saaksid endale sobivatel tingimustel ja sobivas kohas siin maju ehitada. Linnavõimu ülesanne on need "klotsid", mida ärimehed linna arendamiseks pakuvad, õigesse kohta paigutada ja vajadusel õigesse mõõtu lõigata. See saab edukalt toimuda ainult siis, kui selle aluseks on avalikkusega läbi arutatud ja kokku lepitud plaan.

Linna ülesanne on tagada, et ehitamise tulemusena tekiks esteetiliselt täisväärtuslik ja hästi toimiv nii linnaelanikele kui -külalistele mõnus linnakeskkond.

Aja vaim

Viimaste aastate arengu tulemusena on Pärnust kahjuks saanud linn, kus vaimsus odavale/labasele lõbustusele üha enam alla jääb. Ðoppamine ehk moodsas maakeeles poodlemine on populaarne ajaveetmise ja lõbustuse viis. Ning selleks on uues keskuses soovijatele kõik võimalused loodud. Mis sest, et odavalt ja labaselt ning linna mõistliku arengu vajadusi ignoreerides. Mis sest, et rahvusvaheliste standardite/kliðeede odavate koopiatena. Poodlejat see ju ei huvita.

Koha ja aja vaimu ei saa eraldi käsitleda, nad moodustavad terviku. Aja vaim tundub Pärnus olevat labase äri ja lõbustuse ning raha teenistuses. Seega on linnavõim keskust planeerides ja üksikhoonete ehitustingimusi andes rahale ja odavale (vaimses mõttes) lõbustusele orienteeritud aja vaimu ära tundnud ja materjali raiuda lasknud.

Kahju, et see aeg ja vaim Pärnus just sellised peavad olema. Monument sellele jääb kahjuks pikaks ajaks linna keskosa "kaunistama".

Vaimsuse allajäämine labasele lõbustusele ja raha huvidele on ilmselt tinginud selle, et kõik vähegi intellektuaalsust nõudvad kultuuriettevõtmised on Pärnust läinud või kadumas: Järvi suvekursused on läinud, "Klaaspärlimäng" samuti, jazz'i-festival ammu kadunud, Soosaare moodsa kunsti muuseum on minemas, Oistrahhi-festival hääbumas. Kahju.