Merle Karusoo kingib vabastava naeru

Viire Valdma Foto: Arhiiv.

Andrus Kivirähu “Vombat” Merle Karusoo lavastatuna käivitab mäluvood, positiivsed ja maitsekad, kusjuures järelmaik läheb aina paremaks.

Eesti draamateatri lavastus toob esile Jaan Rekkori helgeimad küljed ning Ita Ever ei naerata kordagi. Kujutate ette? Kes muu kui Eesti mäluteatri esisuurus Karusoo oskaks nii peenelt toimima panna teksti, mis selgitab, miks Linda, keda Ever mängib, ei naerata ega mäleta.

Rekkori naeratus

Eestlased tahavad paaniliselt olla keegi. Võimalikult muud kui matsid. Oleme suisa wannabe-rahvus. Meie uhkus põhineb saksa ja rootsi kolmel veretilgal. Hädaga käivad venelane ja juutki. Neeger ei kõlba.

See-eest Tasmaania vombat või Vietnami minisiga sauna majasõbra roose sööma kõlbab vana hea oskari asemel samamoodi nagu praeguse väljarändelaine harjal Austraaliast ja Tenerifelt õnne otsida. Ei leita sealt midagi õnnelikumat kui seesama kaasas olev segavereline mina ise.

Seepärast on parem vaadata nii nostalgilis-tulevikuliselt tabavat ja delikaatselt paljastavat lavastust nagu “Vombat”, mitte sõita ei tea kuhu.

Kuuldavasti on Peep Vainu koolituste tüüpi isiksuseraputustega sedamoodi, et ärkvelehüüdmise järel on paar päeva power laes ja kumm täis, ent järeleproovinud väidavad, et järgnev aukukukkumine on sügavam kui iial enne. Sa ei suuda kui tahes uue ja tugevana oma senist voolusängi üksinda ümber keerata, sest teised loksuvad ju endiselt peepvainamata.

“Vombati” vägi on selles, et ta ei muuda, vaid näitab, avades naerdes ja ohates meile kõigile tuttavad mustrid. Kivirähk on visandanud pehmete joontega, seekord vähimagi labasuseta meie ühise nostalgia ja teadmise, miks vanaema ei naerata.

Mis puutub nostalgiasse ja naeratusse: kas mäletate noore Jaan Rekkori naeratust, pärnulannad, kes te temasse armunud olite? Äsja Endlas lisatoolidega saalile mängitud “Vombatis” on just see naeratus tagasi.

Lohutav kulgemine

Legendaarsete hiilgelavastuste “Soo”, “Tõlkijad”, “Metskass” ajal tahtis Rekkor olla huvitav, karakteriga kolemees. Nüüd on ta saanud tuntult heaks ja kindla peale minevaks keskeakriisi kehastajaks (“Othello”, “Reispass”, “Ohtlik lend”).

Kivirähu loodud koomiksikunstnik Elmo on parem kui Rekkori tuntud headus. Ta on liigutav.

Armastav mees, kellel salakesi on kapis kelmikas 25aastane armastuslaul ja süvamälus värske kirega assotsieeruv portugali keel. Üle piinavalt pika aja koju jäävat naist (Viire Valdma) võrgutades too mees oma kaubamärgi - karismaatilise naeratuse tolmust puhtaks klopibki.

Elmo on mõistev isa, kes teab, et poja tõmme Tolkieni haldjate genealoogia poole on täpselt niisama tegelik ja austust väärt nagu eestlaste sugupuurimine.

Henri (Uku Uusberg) on hell poeg, kes keeldub ema maha laskmast, isegi kui ema tõesti neiueas oma metsavennast isa üles andis – surm ja armastus ei kuula kõrvalisi nõuandeid ega hooli hinnanguist. Nagunii ei julge vaene vanaema mäletada muud kui seda, et perele avaldatakse armastust praetud vorsti ja rutiinsete pannkookide keeles.

Kogu lugu ongi maheda patsutusega lohutav ja mõistev kulgemine: teed aga oma igapäevase koomiksi valmis ja lähed väga ebatäiuslike, aga omade joodikboheemidega mättale või Kukusse õlut libistama. Ja suudad vombatist inspireerudes oma peret leebelt kaitsta sugupuise inkvisitsiooni ja rassistliku mannetuse, keigarist naabri alaväärselt pealetükkiva puusanõksu eest ammugi.

Sõsar, sõtse, nadu …

Kui tõulooma passis on sugupuu isendi iseloomustuseks hädatarviline, siis inimeste vastu pöördub ta, nagu tõestab Kivirähk, kurjaks üdipuurivaks relvaks.

Tänu Karusoo ja näitlejate peenele koostööle peitub selle lavastuse väärtus peale sõnumi sekundiliste pilguvahetuste ja viivupikkuste liigutuste sõnatus kõnes. Siin on varjul armastuse ja inspiratsiooni anatoomia, ülemlaul nostalgiale.

Elulugude ja ajaloosündmuste lavastamisele spetsialiseerunud Karusoo tegi seda materjali lavastades erandi, mis meie wannabe-rahvale on hinnaline kingitus. Karusoo kingib meile vabastava naeru.

Kavalehe koostaja Ene Paaver lisab omakorda koju kaasa väikese teatmiku, mis on mõistlik koduarhiivi asemel kasutamiseks käepärast jätta: seal on esmane andmebaas sugupuu-uurimise põhitõdedest ja teenusest ning mäluvärskendus madu-kõdu-kõõm-nimetuste süsteemist.

Elamus lavastusest läheb laagerdudes üha paremaks ja selle paistel on muhe meenutada, et oled ühtaegu sõsar, sõtse, nadu, nõbu kui lang.