Ahti Kõo: Estoniast ja vastutusest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu linnavolikogu esimees Ahti Kõo.
Pärnu linnavolikogu esimees Ahti Kõo. Foto: Urmas Luik
Taastusravikeskuse Estonia nõukogu ja Pärnu linnavolikogu esimees Ahti Kõo saatis Pärnu Postimehe toimetusele vastuse valimisliidu Aus Pärnu liidri Martin Helme arvamusavaldusele, mille kohaselt linnale kuuluva Estonia spaa tegevjuhile Vello Järvesalule esitatud süüdistusmaterjal peaks avalikkusele kättesaadav olema enne valimisi.


Kui ma juhinduksin hr Helme sõnakasutusest, peaksin iseloomustama teda veelgi räigemate sõnadega kui tema mind. Olla lihtsalt rumal ja lahmija ja valelik on ju alati hullem kui olla pime või kurt.

Ma ei saa juhinduda ka hr Helme tegudest. Erinevalt Viisitammest neli aastat tagasi ega Helmest (tõenäoliselt) neli kuud või veelgi vähem aega tagasi ennast pärnakaks valetada ma lihtsalt ei saa. Sest ma ei ole turist, ma elan siin. Juba 25 aastat.

Ma ei saa ka avaldada hr Järvesalule esitatud süüdistusi-kahtlustusi prokuratuurist rohkem, sest see on mul keelatud.

Ma ei pea oma alljärgnevat arutlust üldse vastuseks hr Helme rünnakule, sest kes teavad tõde, teavad seda niikuinii. Pahatahtlikke ümber veenda aga ei õnnestu kohe kindlasti ega ole mõtetki. Nendeks on ju vaid üksikud ajutiselt Pärnusse eksinud, keda meie kogukonnaga ei seo miski.

Küll on aga Pärnus kindlasti tuhandeid Reformierakonna ja teiste, tõepoolest ausate valimisühenduste valijaid, kes ei tea tõde ega taha olla ka pahatahtlikud.

Linnavolikogu esimehena ja TRK Estonia nõukogu esimehena soovin neile küll selgitada seda, mida selgitada mul on õigus.

Iga äriühingu juhtimine, ka siis, kui see kuulub Pärnu linnale, toimub äriseadustiku sätete kohaselt. Vandeadvokaadina olen kindel, et tean seda.

Äriseadustik aga ei näe võimalust, et Pärnu linnale kuuluvat äriühingut juhiks mõni partei, valimisliit või linnavolikogu. Äriseadustik ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus sätestavad tingimusteta, et omanikuõigusi sellise äriühingu üle teostab ei keegi muu kui Pärnu linnavalitsus. Eesotsas linnapeaga.

Eeltoodu ei ole vastutuse endalt ära lükkamine, vaid kuiv ja kiretu konstateering, mille vastu ei saa isegi „ausad“ volinikukandidaadid.

Seega jätkem Järvesalu tegemiste ja tegematajätmiste eest vastutamisest kõrvale nii Reformierakond kui linnavolikogu. Pealegi, Reformierakond on öelnud, et kui see, milles Järvesalu süüdistatakse, osutub tõeks, ei ole tal kohta selles erakonnas. Mina olen öelnud, et kui see, milles Järvesalu süüdistatakse, osutub kas või osaliseltki tõeks, ei ole tal kohta Estonia juhtimisel.

See, kellel enne tulevasi kohalikke valimisi puudus igasugune huvi Pärnu ja Estonia vastu, loomulikult ei tea, et nii Järvesalu tööle etteheidete tegemisest kui sellest, et Estonia nõukogu liikmed ei ole kaugeltki üksmeelel Järvesalu suhtes, on minu kui nõukogu esimehe intervjuudes telele, raadiole ja ajalehtedele olnud ammu varem juttu, kui arvab mittepärnakast volikogu liikme kandidaat.

Kui äriühingu nõukogus on viis liiget ja neist vähemalt kolm ei ole ei erikontrolli, süvendatud auditi ega Järvesalu ametist vabastamise poolt, siis nõukogu vastavat otsust langetada ei saa.

Kõigist nõukogus arutamisel olnud küsimustest, sealhulgas Järvesaluga seonduvast, on alati informeeritud linnavalitsust kui omaniku õiguste teostajat. Linnavalitsus ei ole pidanud vajalikuks nõukogu otsuseid muuta. Minu mäletamist mööda on ka opositsioon esitanud linnapeale arupärimise (mida Pärnule võõras eestimaalane ei pea samuti tingimata teadma) Estonias toimunu kohta ning vastusega rahule jäänud.

Muide, pole sugugi väheoluline, et prokuratuur ei ole taotlenud Järvesalu ametist tagandamist.

Mõistan täielikult kõiki neid, kes, olles vaevunud minu kirja siiani lugema, mõttes küsivad: aga nüüd, kui Järvesalu kohta kogutud süüdistusmaterjal on kohtusse minemas, kas ei peaks Järvesalu ametist ise tagasi astuma või nõukogu (ja nõukogupoolse otsuse puudumisel linnavalitsus) teda ametist tagandama?

Järvesalu enda ütlusi mööda ei saa ta esitatud süüdistustest aru. Ma ei tea, mida Järvesalu sellega mõtleb. Ta kas ei saa tõepoolest aru või on tal nii kehvad advokaadid, et ei suuda süüdistuse sisu kaitsealusele selgeks teha.

Olen juristina endamisi arutlenud kolmandagi võimaluse üle, et süüdimatuse väitmine ja mittearusaamine võib olla hoopiski (väga hea?) kaitsetaktika. Väites asjast aru saamist, tuleks ju sellele hinnang anda. Raske on aga ennast nii süüdi kui süütuks tunnistada, kui tead küll, mis on tõde, aga ei tea, milline tuleb kohtuotsus. Siis on asjadest mittearusaamine päästevahend. Ajutiselt loomulikult.

Mina olen tutvunud Järvesalu kriminaalasja materjalidega, olen ise lugenud ja andnud kõigile nõukogu liikmetele võimaluse lugeda läbi Järvesalu suhtes toimunud kohtueelse menetluse kokkuvõte. See on mu seifis olemas ja minu taga ei seisa selle avalikustamine.

Tuleb aga aru saada, meeldigu see mõnele tüliõhutajale või mitte - minul ega ühelgi nõukogu liikmel ei ole õigust avalikustada sõnakestki teada saadust. Olen andnud allkirja, et ei tee seda prokuratuuri loata. Ma ei saa seda teha ka ilma nõukogu otsuseta.

Küll võin kinnitada, et mina saan küll aru, milles Järvesalu süüdistatakse. Veelgi enam, alljärgnev avaldus võib olla mõnelegi šokeeriv, aga ütlen selle välja: juristi, vandeadvokaadi ja endise prokurörina olen tõenäolisel arvamusel, et kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt Järvesalule inkrimineeritu tema süüks ka jääb.

Mõistan nüüd kõiki neid, kes lugemisega siiani jõudnult mõttes parastavad: nojah, endine „punaprokurör“ paneks kõik ilma kohtuotsuseta kinni. Tean ju küll, et laarlased mind tagaselja nii nimetavad. Ja sedakorda ütlen neile aitäh, et niimoodi sõimate. Just see aitab mul nüüd anda sisuline selgitus, miks ma ei karju valjuhäälselt ei Järvesalu „avalikustamisest“ ega süüdimõistmisest.

Erinevalt nendest, kes luuameestena kõiki teisitimõtlejaid ja -tegutsejaid kohe kinni panna või lahti lasta igatsevad, ei pea ma ennast kohtumõistjaks ega otsustajaks, mis Järvesalu süüks jääb ja mis ei jää.  

Meenutades kõiki neid juhtumeid nii Pärnumaalt kui Eestimaalt, kus räiged süüdistused on kohtus savijalgseteks osutunud, ei imestaks ma kriipsuvõrdki selle üle, kui Järvesalu täielikult õigeks mõistetakse.

Need on põhjused, mis minu arvates ei ole Estonia nõukogu liikmetele andnud võimalust toimida nii, nagu seda käsib sõjaratsut kannustav Helme. See sõjaratsu näib puuhobusena, millega võitlusse asumine oleks naeruväärne. Seetõttu ärgu keegi võtku minu kirja vastusena pahatahtlikele, vaid selgitusena heatahtlikele.

Tagasi üles