Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/25/5760803t1h4e22.jpg)
/nginx/o/2009/09/10/233340t1h16c3.jpg)
Meie nupukad ja end demokraatideks nimetavad poliitikud on vastu võtnud seadused, mis kodanikul ei võimalda valimiste vahelisel ajal poliitikas osaleda, seda nii riiklikul kui kohaliku võimu tasandil.
Seetõttu on arusaadav, et erakonnad teevad valimiste eel suuri pingutusi, väites, et just nemad on kõige õigemad meid kõiki valitsema. Võim olevat teadupoolest magus, sest võimaldab igasugu hüvesid ja soodustusi.
Muidugi on omavalitsuste võimulobi tunduvalt lahjem kui riigi oma, kuid katsetada tasub ikka. Julgen väita, et sellisest mõttekäigust juhinduvad paljud poliitikud või poliitikuks pürgijad. See omakasupüüdlik mõttekäik on sügavalt juurdunud ja kuratlikult visa kaduma, nii kaugeneb võim üha rohkem rahvast.
Selgelt on eelisseisundis maksumaksjate taskust tasustatud riigikogu parteid, sest valijale mõeldud propaganda maksab tavaliselt kinni seesama maksumaksja, kellele parteid oma lubadused suunavad. Kuna kodanikel pole muul ajal võimalik valitute poliitikat mõjutada, siis seda tähelepanelikumalt ja vastutustundlikumalt peaksid nad heldelt jagatud lubadustesse suhtuma.
Paraku erineb praegune aeg kardinaalselt nelja aasta tagusest, mida oli kombeks nimetada tõusuajaks ja millal valiti praegu veel võimul volikogud. Tõsi küll, tõus oli tingitud pelgalt välismaise laenuraha paiskamisest Eesti majandusse, sellega paisutati tühja õhku täis edukusemull.
Nüüdseks on mull lõhkenud ja kogu Eesti riik näoli poris, olles USA majandusajakirja Forbes andmeil maailma kolme kõige viletsamini majanduskriisiga hakkama saanud riigi hulgas. Seesama mull ja selle lõhkemine mõjutab paratamatult Pärnu elu: firmad pankrotistuvad, suureneb tööpuudus, kärbitakse töötajate palkasid, maksujõuetuid pangaorjasid saadetakse kuuse alla elama. Sellest kõigest tulenevalt väheneb maksutulu, mis on kohaliku võimu suurim sissetulekuallikas.
Kõige eelnevaga tahan öelda, et vastutustundetu on jagada lubadusi stiilis ehitame-rajame-loome, sest praegune Pärnu linna majanduslik seis on äärmiselt nutune, kümne suurima Eesti omavalitsuse seas üks viletsaimaid. Esmalt peab mõtlema võlakoorma vähendamisele, mitte andma uhkeid lubadusi. “Kasinus” ja “talupojatarkus” on praeguse aja märksõnad, mida mulliajastul kippus eirama Pärnu võimgi.
Valimisliit Uus Õiglane Jõud ei luba midagi, mis paratamatult on seotud maksumaksja raha kulutamisega. Juhul kui saame valituks ja meist saab mingi võimukoalitsiooni liige, lubame kärpida linna valitsemiskulusid, et Pärnu linnapea hiigelpalka vähendatakse 50 protsenti.
Järelejäänud ligi 30 000se palgaga saab väga hästi ära elatud, arvestades, et 50 protsenti Eesti elanikest teenib alla 8333 krooni kuus, pool neist aga peab leppima vaid kuni 4083kroonise sissetulekuga kuus (maikuised andmed, praegu on asi veel kurvem). Kindlasti tuleb lõpetada maksumaksja raha raiskamine mainekujundamisele. Hea maine on õiglane valitsemine! Vabanenud summad tuleb suunata supiköögi käigushoidmisele, sest kriisi põhi ei ole kaugeltki käes, kuigi valitsuse palgalised klaköörid püüavad väita vastupidist.
Kui me jääme opositsiooni, lubame, et tõstame igasugu ebaõiglaste valitsemisvõtete nagu susserdamine ja omakasu tagaajamine vastu protesti, mis ajalehe vahendusel ulatub valijaini. Kui aga valituks ei saa, siis nutma ei hakka, sest kellelgi meist ei ole soovi võimutsemisest kasu saada. Ka ei ole me valimistele kulutanud ühtegi senti, kui ankeetide paberi- ja bensiiniraha mitte arvestada.
Europarlamendi valimised näitasid, et valelubadusi jagavate parteide maine on äärmiselt madal. Uurides aga juba ette Pärnu valimiste võitjaks kuulutatud valimisliidu (mis enesekindlalt kuulutab, milliste parteidega volikogus ühte heidab) koosseisu, hakkavad seal silma parteisid vahetanud poliitikute ja kindlate isiklike majandushuvidega tegelaste nimed. Kas sellise näoga peakski tulema võimuvahetus, mida linnaelanikud näikse nii ootavat?
Eesti häda on selles, et valitsejail puuduvad ideed, mis meid majandus-sotsiaalsest mülkast välja tooksid, seda kohalikul tasemelgi. Meie valimisliidul Uus Õiglane Jõud on oma idee, mis aitaks inimesi, kes kaotanud töö, ja neid, kel vähe raha, kuid palju aega.
Tuleb tõele näkku vaadata ja tunnistada, et Eurostati andmeil on töötuid Eesti tööealistest elanikest üle 17 protsendi. (Meie statistika hämab, desinformeerib üldsust: arvestatakse vaid registreeritud töötuid, pärast kuut kuud lõpeb töötu abiraha maksmine ja töötud kustutatakse registrist.) Vaevalt Pärnu linna olukord parem on.
Meie idee on luua Pärnus Ajapank, mis aastakümneid on toiminud paljudes maailma linnades. Paraku ei ole üliliberaalset majanduspoliitikat ajanud Eestis, kus ikka veel propageeritakse indiviidikesksust ja igal moel pihustatakse solidaarsus- ja kogukonnatunnet, oma elujõulisust sadades linnades tõestanud Ajapanga mõtteid täiesti põhjendamata rakendatud.
Kuigi see ei nõua peaaegu mingeid materiaalseid vahendeid, mis eriliselt koormaksid linnakassat. Idee teostamine nõuab põhiliselt pealehakkamist ja kogukonna liikmete solidaarsust, usku, et majanduskitsikusse sattunud inimesed saavad end ise aidata.