Pitka-poiss Topkin hüppas viimaselt rongilt maha

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Laualipu alust ilmestavad Leon Topkini nikerdatud kaevurikirka ja labidas, toetumas kaevandusest leitud teokarbijäljenditega kivimitele. Tööle kaevanduses eelnes 65 aastat tagasi osavõtt Keila lahingust, ta on üks Pitka-poistest.

FOTO: Urmas Luik

Koheva halliseguse juuksepahmakaga korvpalluri kasvu mees annab koduuksel terekäe, vastutulnu on Leon Topkin, üks väheseid veel meie hulgas olevaid Keila lahingu veterane.


Tihemetsa kodus veedab mees pensionipõlve, teeb möödaniku kohta märkmeid, nikerdab tarbeasju ja naudib tuttavas peres küttepuude lõhkumist ja riita ladumist. Nii säilivad sportlik rüht ja reibas meel.



Põlevkivikaevanduste kandist pärit mehe tõi Eesti teise otsa abikaasa Helgi, kellel juured Tihemetsa mail. Aga enne ümberasumist olid tohtrid Leonile öelnud, et kui ta veel elada tahab, mingu metskonda tööle, metsas on tervisele kasulik õhk.



Tööst kibelevad käed


Arsti nõuannet eirates ei läinud Leon metsa tööle, vaid hoopis Tihemetsa ujulasse. Sättis torustikke, hoidis majal silma peal, harjus uue koha ja uute inimestega, kuni sovhoostehnikumi siseelu ümber korraldama hakati.  "Olin 62 aastat tööd teinud, sain stressi, kui ujula kadus," möönab ta.



Kuigi võimla koos ujulaga on alles, närib Leoni vahepealne pillajalik suhtumine, sest tema on harjunud remontima või ümber ehitama seda, mida veel annab.



"Ega mina visanud midagi ära ja kõik vanad samovarid prügimäelt korjasin kokku, tegin neist pulmakinke - õlleaparaate," seletab Leon ja tassib elutoa keskele samovarikujulise tühja õlle-puntsu.



Kuhu ka ei vaata, raamaturiiulile, diivanilauale või teleri kohale - igal pool on korteriomaniku meisterdatud asjakesi. Metallist omapärane kolme küünla jalg, seinaplaadid ja -lamp, laualipu alus.



"Panin siia musta eboniidi alla, kaevanduse kivimid on peal, näed, läigib nagu kuld, ja siin on merekarpide jäljendid," keerutab Leon oma loometööd käes. "Kirka ja labida tegin sellepärast, et need on kaevuri tööriistad, ja lipuvardaks kasutasin roostevaba metalli."



Sinimustvalges värvikombinatsioonis pastapliiatsi aga soovitasid omaaegsed sõbrad tal küsimusega "kas sa ei karda, et sind kinni pannakse?" sügavale taskusse peita. Aeg oli teine, punalipuline.



Keila lahing vabariigi nimel


Sinimustvalge lehvitamise aja taastulekut üritasid admiral Johann Pitka üleskutse peale tõkestada noored eesti mehed, peamiselt Saksa sõjaväest deserteerunud, kes olid otsustanud jääda kodumaale. Eesti Vabariigi taastamise nimel pidasid nad 23. septembril 1944 Keila all Teise maailmasõja viimase lahingu Eesti mandriosal. Pitka kutset järginud ei teadnud, et Tallinnas on juba punaväed ja järgneb viis aastakümmet okupatsiooniaega, enne kui Pika Hermanni tornis hakkab taas lehvima trikoloor.



"Mina olin kuuenda kompanii kuulupildur, sattusin sõjakeerisesse 18aastaselt, Kloogal nägin juudilaagri põlemist, siis ma enam sakslast ei uskunud," räägib Leon sündmustest 65 sügist tagasi.



Narva tööstustehnikumis õppimise asemel võõrasse mundrisse surutud, võitles Leon nagu paljud tema aastakäigu mehed 20. diviisi koosseisus. Hüppas aga maha viimaselt Haapsallu suunduvalt rongilt, millega sõitsid edasi need Saksa mundrisse pandud, kes Hiiumaale taplusse viidi.



Temasuguseid relvaga ärakaranuid liikus metsades üksjagu, kuni levis teade, et kahe väe vahepeal, sakslaste minnes ja punaste tulles jõuab välja kuulutada oma riigi.



Ligi kuu enne Punaarmee sissemarssi Tallinna kutsus Pitka eestlasi haarama relvi, nagu Vabadussõjas olid isad seda teinud, et tõkestada punast kolossi.



Pitka-poisid sööstsid lahingusse Keilas ja Kumna teeristis, Laagri ja Kanama ristis, Tõdva jõe ääres, Haruteel ning Riisperes 22. ja 23. septembril. Meenutustele tuginedes oli võitlejaid pool tuhat.



Keila lahing kestis üle kolme tunni, tegelikust olukorrast ei olnud kellelgi ülevaadet.



"Soomest tulnud, soomepoisid olid meie juhtijad, kahe veoautoga põrutasime Vene tankide keskele, saime paar pauku teha," räägib Leon, kelle suurim kaotus selles sõjas on Saksa armees teadmata kadunuks jäänud noorem vend Harald.



Saatuse tahtel sündis Leoni perre poeg just täpselt samal kuul ja päeval, kui oli sündinud tema vend. Pojale pani Leon nimeks Harald.



Ajaloolaste hinnang


Keila ümbruse lahinguid põhjalikumalt uurinud ajaloolase Mati Mandeli hinnangul pidurdas käputäie eesti meeste relvastatud vastupanu Punaarmee edasiliikumist läänerannikule märkimisväärselt ja tuhanded eestimaalased jõudsid paadipõgenikena ülekohtuse karistuse kartuses Läände pageda.



Ajaloolased märgivad sedagi, et eelnenud sõjategevusest erinesid Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Paldiski maanteel peetud lahingud selle poolest, et vastupanu Punaarmeele käis juba sinimustvalge lipu all, mis lehvis Keila linnavalitsuse hoonel. Samast majast juhtisid kaitsetegevust Omakaitse ohvitserid eesotsas kapten Miiliga.



Suurim kokkupõrge toimus laupäeva, 23. septembri pärastlõunal. Pitka-poistel polnud aimu, et eelnenud reede läheb 50 aastaks ametlikku ajalukku kui päev, mil Punaarmee vabastas Eesti pealinna Saksa okupatsioonist.



Kumna teeristi kogunenud sadakond meest pidas tulevahetuse, milles teadaolevalt langes 10-12 veoautoga nende hulka kihutanud ja siis varjunud punaarmeelast ning kolm kodumaa kaitsel olnut.



Oma väejuhi ja enda ideaalide kokkuvarisemise järel hakkasid Pitka kutset järginud liikuma käsu korras väikeste rühmadena ennast metsade rüppe varjates Läänemaale. Ükshaaval eralduti, jõudmaks kodukanti. Paljudel oli sinna jõudmise rõõm üürike, NKVD halastamatu käsi ulatus kõikjale ja Keila lahing ning Saksa munder võrdusid sunnitöölaagriga.



"Keilast taandudes hankisime endale erariided, dokumendid ja fotod põletasime ära, relvad matsime maha, venelane oli ju sees, 2. oktoobril olin Kiviõlis väljas, jalgsi," räägib Leon. "Kiviõlis käisin juba Saksa ajal tööl, olin metalliseadmete lukksepp."



Leoni õemees oli Punaarmee leitnant, tema pagunid määrasidki lähedaste saatuse keerulistel 1940. aastatel.



"Mind võeti kutsealusena Vene sõjaväkke ja saadeti Saaremaale Sõrve 1948. aastal, olin rannakaitse ehituspataljonis ja et ma ametlikult tunnistasin oma osavõttu Keila lahingust ja Saksa sõjaväkke mobiliseerimist, siis sellega, nagu hiljem selgus, päästsin ma ema ja oma kolm õde Siberisse sõidust," märgib Leon.



Sellest ajast on möödas kolm inimpõlve.



"Kaevandusetööga sain jalad alla, sest sõjaväest tulles ei olnud mul püksegi jalga panna, töötasin eri masinatel mehaanikajaoskonnas," kostab korteriperemees, tõuseb ja võtab riiulilt kausta. Avab selle mustvalge foto suurendusega lehelt, pildilt vaatab vastu tumedate lokkis juustega noor mees.



"See on minu leeripilt, 1942. aastal Kiviõli kirikus tehtud. See pilt on säilinud tänu emale."

Tagasi üles