Toomas Alatalu: Kohusetäitjate ja kilplaste riik?

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Seoses välisministeeriumi pärast lahvatanud viisaskandaaliga sai sõna europarlamendi liige Indrek Tarand, kes teleekraanil väitis, nagu oleks 1990ndate algul lepitud kokku, et ajutiselt ametiülesandeid täitev isik ei saa langetada põhimõttelise tähtsusega otsuseid.

Väidan, et midagi sellist räägiti küll, kuid vastusena ettepanekutele kehtestada ministrite ja teiste ametiisikute vastutus ja määrata kindlad ajalised piirid, millal saab mingeid otsuseid langetada ja millal mitte. See oli Läänes kiirkoolitust saanud ja tippu ronivatele Eesti noorvõimuritele kui punane rätik härjale, mis kiirelt jalge alla tallati.

Võimukandjaid, kes jätaksid nn JOKK-seisus oma ja enda selja taga oleva kamba šansi kasutamata, pole olemas. Imestada pole midagi, oleme jätkuvalt kapitalismi alg- ehk röövkapitalismi perioodil ja seda hoolimata vastupidist väitvatele kuulsatele deklaratsioonidele. Sestap on meil ajavahemikud – üks valitsus/minister/ülemus on läinud, uus veel määramata – kullaaugud mingite otsuste tegemiseks ja vastutusest pääsemiseks. Viisaskandaal tõi avalikkuse ette kogu täiuses varem teada olnu – Eestis olevaid “auke” jälgitakse raja tagagi ja niipea, kui tekib sobiv seis sobivale mehele, tegutsetakse kärmelt.

Miks me seda seisu ei muuda? Sest “auke” on kasutanud kõik võimulolijad ja pea kõigil tasanditel. Osavalt, sest näiteks maailmale paistev tipptase peab olema korras elik nui pooleks, aga riigikogus olgu 101 liiget. Nagu teada, lastakse seal tekkida võival vabal kohal teinekord kuni viis kandidaati läbi, enne kui n-ö õige mees/naine paika saab, kuid ükski selle mängu osaline ei jää rahast ilma.

Samal ajal järgmisel riiklikul tasandil ehk maavanemate osas oli kuus aastat tagasi korraga täitmata kaheksa kohta ehk oli tegu maavanemate kohusetäitjatega. Erakondade tipud polnud lihtsalt võimelised omavahel kokku leppima. Ent riigikogus oli vähemalt üks mees, kes andis tuld, sealjuures veel enne, kui tekkis maksimumseis – kaheksa vakantsi korraga! – ja asi läks liikvele.

Paraku tuleb tõdeda, et järgmiste vahetuste ajaks oli muutunud vähe, sest äsja sai ametist priiks viimane viiest maavanema kohusetäitjast. Ometi ma küll ei märganud, et keegi oleks riigikogus selle vastu sõdinud, sest harjumus küll-ülal-teatakse-kas-ametikoht-peab-olema-täidetud-või-mitte on kiire juurduma. Nii ongi meil juurdunud mitte ainult e-riik, vaid ka kt-de riik!

Samasugune “kaasalöömine” on muutnud valimiskampaania naeruväärseks. Kõik ju teavad, nägid ja peaksid kinnitama, et tegelikult on praegu tegu valimiskampaania teise faasiga, sest mis need kahe rikka erakonna juhtnägude suured pildid augustis ja septembri esimesel poolel kõikjal muud olid. Aga Eesti Vabariigi seaduse järgi ei olnud ja teatud seltskond jätkab silmagi pilgutamata heade valimiskampaania tavade propageerimist.

Veel lõbusamaks tegi asja n-ö ametliku valimiskampaania päevil tsensorina kuulsaks saanud nn eetikakomisjoni esimehe kiiravaldus ühe väikeerakonna kandidaadi reklaamimise vastu ühes raadiosaates. Loomulikult oli tegu eksimusega, ent mitte märgata sellele eelnenud poolteisekuust kampaaniat on minu veendumuse kohaselt kilplaste mängimine. Laiemas laastus tähendab niisugune teadlik kahejärguline valimiskampaania valijatele selle sissetampimist, et rikastele on lubatud kõik.

Ometi on kõik lihtsalt korraldatav ja kordan oma 1992. aastast peale teistes riikides kehtivate seaduste eeskujul tehtud ettepanekuid: kehtestada kolmekuuline keeld põhimõtteliste otsuste tegemiseks võimu/vastutuse üleandmise ajal ja lugeda valimiskampaania perioodi pikkuseks kolm kuud.