Martin Merilaine: Kuidas raskel ajal toime tulla?

Martin Merilaine. Foto: Erakogu

Pärnu linnapea Mart Viisitamm peaks endalt küsima: “Mille eest mulle makstakse?” See on üldse üks tähtsamaid küsimusi, mida linnapea kogu oma karjääri kestel ikka ja jälle oleks pidanud esitama ja millele vastust otsima. Tegelikult ei tea enamik inimesi linna juhtkonnas päris täpselt, miks nad palka saavad. Aga kui linnal ei ole läbinisti selge, mis põhjustel linnajuhtide nimi palgalehel figureerib ja milliste tulemuste saavutamiseks on inimesi palgale võetud, on tal väga raske endast parimat anda.

Linnajuhtimine ei ole raketiteadus. Tähtsamad valdkonnad on näiteks planeerimine, organiseerimine, töökohtade täitmine, delegeerimine, kontrollimine, mõõtmine ja aruandlus. Kui linnapea tahab oma vastutusalas edukas olla, peab ta neis valdkondades tulemusi saavutama. Nüüd tulebki olukorras, kus linna rahakotti on laekunud oodatust 70 miljonit krooni vähem, esimesed 24 miljonit krooni linna valitsemiskuludelt kokku hoida, et veidigi neutraliseerida eelarvedefitsiiti.

See kokkuhoid kujutab endast näiteks linnapea palga vähendamist 61 000 kroonilt 25 000ni ja tema abide töötasu alandamist 39 000-lt 20 000 kroonini, 100 000 krooni kuus maksva mainekujundusest loobumine, 13. kuupalga mittemaksmine. Keskmine kokkuhoid 30 protsenti. Peale selle, et linnajuhtide palk peab olema sõltuvuses linna majanduslikust seisust ja rahvaarvust, tuleb Pärnul kiiresti vabaneda suurest laenukoormast.

Vaatamata sellele, et linnaeelarvega ja tööhõives on rasked ajad, ei tohi linn teha kodanikule negatiivseid otsuseid, see muudaks inimeste elu veel raskemaks. Selle asemel tuleb mõelda, mida linn saab oma kodaniku heaks teha. Keerulisel perioodil aitab elanike arvu suurendamine eri hüvede loomise kaudu paremini toime tulla. Näiteks tasuline parkimine on linnale üks sissetuleku allikaid, kuid see ei pea toimuma linnakodaniku arvelt. Pärnust peab saama turvaline keskkond, kus inimene tahab elada sünnist surmani.

Juhul kui ma peaksin elamagi 100aastaseks, ei pruugi ma näha Pärnut Euroopa tasemel linnana, sest teha on nii palju ja linna arengul ei ole piire. Mõelda nelja aasta peale on väiklane. Suured ja strateegilised objektid ei sünni üleöö.

Kindel on see, et siiamaani ei ole suudetud maksimaalselt ära kasutada linna geo- ja topograafilisi tegureid ning on küllalt kaua mõeldud lokaalselt.

Linn on arendaja, mis peab majanduslikult senisest otstarbekamalt hakkama raha paigutama. Investeering ei tohi olla kulu, vaid peab tagama tulubaasi. Linn kui arendaja ja planeerija ei ole siiamaani väga palju suutnud teha tootlust tagavaid investeeringuid.

Mis on need ressursid, mida Pärnu ei ole veel siiamanni suutnud ära kasutada? Midagi pole salata, need on sõbrad kolmekesi – päike, tuul ja (mere)vesi, mis siin on eksisteerinud juba enne linna ajaarvamist, aga nagu näha, ei ole nad Pärnus väga teretulnud, sest näiteks ei eksisteeri linnale veel jõge.

Mida rohkem linn suudab hakata päikest, tuult ja vett müüma, seda rohkem võidavad kõik huvigrupid. Päikest müüakse praegu päevitamise kaudu, kuid ei ole kasutatud päikesepaneelide tehnoloogiat linna energiakulude kokkuhoiul.

Teades reaalset võimalust välja pakkuda Euroopa tasemel objekt, mitte nagu uus poliitilise maiguga spordihall, mis neelab linna eelarvest miljoneid, on see kuni 100megavatise installeeritud võimsusega Pärnu tuulepark.

Nii nagu esimese omavalitsusena Pärnumaal on Sauga vald otsa lahti teinud ja Paikusegi näeb võimalust, ei peaks tuultele avatud Pärnu oma geograafilist asukohta häbenema. Tuult on mere lähedal ja merel rohkem kui sisemaal.

Ainuüksi lubades arendajatele rajada eelmainitud võimsusega Pärnu tuulepark, tagab see, sõltumata sellest, kas Pärnus tuul puhub või ei, linna rahakotti iga aasta neli miljonit krooni. Samal võib linn ise olla arendaja ja teenida rohkem tulu.

Siin ei ole midagi keerulist: algatame teemaplaneeringu ja uurime keskkonnamõjusid. Leiame sobiva asukoha ja lahendame tehnovõrkude paigutuse ning ongi neli miljonit iga-aastast tulu õhust võetud. Kõik eeldused on Pärnus taastuvenergia arendamiseks olemas ja valitsus kiitis 3. septembril heaks eelnõu, mis lubab Pärnusse meretuulepargi rajamist, sellega loome linna juurde töökohtigi.

Pigem ongi linna probleem töötud kui passiivset tulu teenivad pensionärid. Kutsun üles kõiki töötuid osalema 5.-9. oktoobrini Pärnu ettevõtlusnädalal. Peame leidma töötutele ja tööotsijatele parema sisetulekuallika kui töötukassa ehk kasutama iga võimalust. Vaatamata ettevõtmise omapärale ja väiksusele, on iga loodav töökoht elamist väärt.

Pärnus ei saa ega ole mõtet arendada ettevõtlust, kui ei ole turiste-külalisi. Pärnu ei saa raha, kui müüakse ainult päikest ega suudeta müüa tuult ega vett. Ega linna majanduslik seisukord ole halvenenud üleöö. Imagoloogilisse ja majanduslikku kriisi on linna viinud ikka aastatepikkune kehv majandamine, ideede ja visiooni puudumine, kellelegi ärategemine (mitte millegi ärategemine), linna mittejuhtimine 24 tundi ööpäevas.

Kui me ei taha, et Pärnust saaks jõukas linn, siis seda ei juhtugi. Kui me ei suuda näha, et kõrgkoolides uute erialade õpetamine ja nende viljade rakendamine uut toodangut ja ekspordiartikleid pakkuvate ettevõtete abil aitab moosi keeta, ei saa linn tulevikuski üle oma viletsusest. Kuna 50 protsenti Tartu ülikooli Pärnu kolledþi tudengitest on väljastpoolt Pärnut, on selge, et innovaatiliste erialade loomine suurendab linna hüvanguks vaimupotentsiaali kasvu ostlemise arvelt.

Roheline mõtlemine on arenenud ühiskonna tunnus ja tulles tagasi sõber tuule juurde, saame teda veel väga edukalt pakkuda Põhja-Euroopale lohe- ja purjelauasurfi propageerimisega. Vesigi omab linnas tohutut potentsiaali, aidates aktiivse puhkuse soosijana kaasa linnakülaliste-turistide arvu suurendamisele. Selle kõige juures on positiivne see, et linnas on rohkem tuult kui päikest ja vesi on meil olemas aasta ringi ehk Pärnu on linn, mis ei tohiks enam karta tuult ega vett.

Pärnu päästab turismieksport. Kui ei ole linnas turiste, ei saa suurendada kauba ja teenuste müüki. Viimase kolme hooajaga on linnakülaliste arv märgatavalt langenud. Kui ei kasva kauba ja teenuste müük, ei saa linna luua töökohti ning linna tulud langevad nii füüsilise isiku tulumaksu kui kauba ja teenuste müügi arvelt.

Pärnu ei ole ju Titanic. Sügiseks on mereuuringud lõppenud ja tuvastatud vraki asukoht. Kui luba olemas, saame pihta hakata Pärnu ülestõstmise ja restaureerimisega. Nüüd on meie kõigi mure inimesed uuesti laeva tagasi tuua ning laev sõitma panna. Seega, majanduslikult keerulisel ajal toimetulekuks ja Pärnu uppumisest päästmiseks tuleb mõelda globaalselt ja tegutseda lokaalselt.