Gaasivalu osutus vähiks

Martynase 13aastane vend Robertas on nõus vajadusel oma pisivennale luuüdi loovutama. Vastavad testid on juba tehtud ja ta sobib doonoriks. Foto: Urmas Luik

“Pool aastat tagasi öeldi Pärnu haiglas, et mu lapsel on vaid gaasivalud. Kui lõpuks Tallinna haiglasse jõudsime, öeldi mulle: vabandage, aga teie lapsel on neljanda staadiumi vähk ja on juba liiga hilja,“ rääkis pärnakas Sandra Lautsjute.

Veebruari algul oli Martynas Pozela aasta ja kahe kuune. Enne seda oli laps esimesel eluaastal igal kuul perearsti juures kontrollis käinud ja seejärel veel pikalt kõrvahädaga Pärnu haiglas ravil olnud. “Mitte ükski arst ei märganud lapsel viga, mitte mingeid analüüse ei tehtud,” alustas Lautsjute oma poja läbielamiste kirjeldamist.

Väsimus ja isutus

Kui veebruari algul muutus poiss harjumatult loiuks ja söögiisu nigelaks, läks ema lapsega Pärnu haigla erakorralisse vastuvõttu. “Kurtsin, et ma ei saa aru, mis lapsega toimub: palavikku pole, valu ei kurda, aga nii jõuetu tundub,” kirjeldas Lautsjute. “Mulle öeldi algul, et lapsel on gaasid. Aasta ja kahe kuu vanusel lapsel gaasid! Vaidlesin vastu, no ei jäänud selle vastusega rahule.“

Lautsjute rääkis, et tema protesti peale tulid algul ühed arstid ta last vaatama, siis teised, lõpuks tehti ultraheli, mis näitas, et asjad pole tõesti korras ja nad suunati kiirabiga Tallinna Mustamäele lastehaiglasse. Seal tehtud uuringute järel öeldigi, et lapsel on neljanda staadiumi kasvaja. “Tallinnas hoidsid arstid peast kinni: kuidas midagi varem ei märgatud, mida ometi Pärnu arstid teevad? Mida mina oskasin vastata …“ meenutas Lausjute.

Algne prognoos oli ema sõnutsi mustemast must. “Kaks korda on poega reanimeeritud. Istusin öö läbi lapse kõrval, hoidsin hapnikumaski näo ees, et laps hingata saaks …” kõneles ta. Nüüdseks on seljataga pool aastat iganädalast Tallinna vahet sõitmist ja paranemislootused üsna head, ometi on ees veel vähemalt kaks-kolm aastat ravi.

Väga kõrge risk

Lastehaiglas Martynast raviv laste onkohematoloog Karin Orgulas meenutas: “Martynas toodi Tallinna lastehaigla vastuvõtuosakonda reanimatsioonibrigaadi poolt Pärnu haiglast, kus ta oli viibinud ühe päeva. Enne oli ta kodus olnud viis päeva väga loid, ei suutnud end pöörata, ei tõusnud ja oksendas.”

Pärnust saadeti poiss Tallinna kõhuõõne kasvaja diagnoosiga ja lastehaiglas tehtud uuringute tulemusel selgus, et poisil on suuremõõtmeline pahaloomuline kasvaja (neuroblastoom), mis oli lähtunud neerupealisest. Kasvajast olid haaratud närvijuured, lümfisõlmed, luu ja luuüdigi. “Nimetame seda väga kõrge riskiga haigestumiseks,” tõdes Orgulas.

“Esialgu pole sellist kasvajat operatsiooni teel võimalik eemaldada, kuna kasvaja oli infiltreerinud ka närve ja veresooni,” märkis Orgulas. “Laps hakkas saama keemiaravi, ta seisund aegamööda paranes ja juunikuus sai kasvaja edukalt opereeritud meie lastekirurgide poolt veresoontekirurgi abiga. Praeguses ravietapis saab Martynas tsütostaatilist ravi ja ees on luuüdi siirdamine. Selline ongi enamasti laste pahaloomuliste kasvajate, ka leukeemia raviskeem.”

Praegu Pärnu tänavail jalutades naeratavad nii ema ja isa kui vankrist ümbrust uudistav poiss. “Laps on jälle käima hakanud ja tundub, et ta toibub ilusasti,” lausus ema.

Praegu elab pere luuüdi siirdamise ootuses. Perel vedas, kuna vanem poeg Robertas osutus sobilikuks luuüdidoonoriks ja 13aastane poiss on valmis oma tervisele ohtlikku sammu väikevenna nimel astuma. Vastasel korral pidanuks võib-olla aastaid doonorit otsima.

Küsimusele, kas poiss saab terveks, ei julge praegu keegi kindlas kõneviisis vastata. “Ravi tulemusi hindame alles viie aasta möödumisel ravi algusest,” sõnas Orgulas.

Miks räägib?

Miks otsustas ränka võitlust pidav naine sellest ajalehes rääkida? “Ma lihtsalt ei suuda enam mõista ega usaldada Pärnu arste,“ sõnas Lautsjute.

Nimelt jäi neli aastat tagasi Pärnu haiglas tuvastamata tema tütrel jalaluumurd ja valudes laps saadeti koju soovitusega kompressi teha. Järgmisel päeval viis ema piinleva tütre taas haiglasse, kus seekord sääreluumurd diagnoositi. Toona haigla tunnistas oma viga ja palus vabandust.

Viimaseks piisaks sai aga äsja Lautsjute sõbranna Jaana Brutski tütrega juhtunu. Kevadel hakkas 12aastase Anna-Marija Satalova selg valu tegema. Käidi perearstile kurtmas, tehti röntgeniülesvõtted, mille tulemusena tüdrukule määrati ravivõimlemine. Ent valu ei läinud üle ja 5. augustil kukkus tüdruk kodus vannitoas.

“Laps karjus valust, liikuda ei saanud, kutsusime kiirabi,“ rääkis Brutski. “Kiirabi saabus poole tunniga. Pärnu linnas! Haiglas sai valust röökiv laps esmalt korralikult sõimata, et ta karjub. “Haiglas on teisigi haigeid, keda ei tohi häirida,” riieldi lapsega.“

Brutski jutu järgi diagnoositi tütrel selgroomurd ja tüdruk jõudis samuti Tallinna lastehaiglasse, kus tal täpselt sama röntgenipildi järgi, mille põhjal Pärnus tüdruk ravivõimlemisse suunati, tuvastati selgrool kasvaja.

Jälgi oma last!

“Ma nii väga tahan kõigile lastevanematele südamele panna, et kui laps muutub loiuks ja isu kaob või mingi muu tavalisest teistsugune käitumine tekib, tuleb kindlasti arstide poole pöörduda ja nii palju kui vähegi võimalik uuringuid nõuda,“ rääkis Lautsjute. “Vähki on tegelikult väga sageli lastel esinema hakanud.”

Orgulas selgitas, et laste pahaloomuliste kasvajate juhtude tõusu Eestis küll ei esine, kuid ravi intensiivsemaks muutumise ja ravitulemuste paranemisega jääb üha suurem hulk lapsi pikale ravile ja kontrolli alla.

Iga tutvusringkonnas räägitav või meedias kajastatav vähiga võitleva lapse juhtum paneb ilmselt kõik vanemad kas või korraks oma haiglast last murelikult silmitsema. Kas on mingeid tundemärke, mille puhul tasuks kohe arsti juurde kontrolli tormata?

“Igal haigusjuhul on oma sümptoomid ja haiguspilt kasvajaga lapsel on väga erinev, diagnoosimise kergendamiseks ma nõu anda ei oska,” tõdes Orgulas. “Igal haigestumisel tuleks alati last jälgida kuni tervistumiseni ja kui lapsel kaebused, näiteks valu, väsimus, isutus ja püsiv kaalulangus, vajab ta juba põhjalikumat uuringut.”

Paraku pole tavalise vereanalüüsi alusel pahaloomulist kasvajat diagnoosida Orgulase sõnutsi võimalik, muutused veres tekivad haiguse pikaajalisel kestusel ja seisundi halvenemisel. Regulaarsed vereanalüüsid haiguse diagnoosimist ei kiirenda.