Viimasel ajal olen palju mööda Eestimaad sõitnud ning muu nautimise kõrval rõõmustanud kergliiklusteede plahvatusliku paljunemise üle.
Masust on ikka kasu ka
2. oktoober 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja olgu see siis Tõrvast Helmesse, Paikuse kandis, Tihemetsa ja Kilingi-Nõmme vahel või linlase mõistes päris karulaanes – südame võtab soojaks neil lapsevankriga mammasid, rattureid ja rulluisutajaid nähes.
Kujutage ette külakest, kus pole enam ei kooli, poodi ega postkontorit, tööd kellelgi ammugi, aga – maantee kõrval liugleb rulluiskudel kolm viimase peal sõiduriietes piigat! Meeldiv müstika.
Lapselaps on mind sel suvel üsna palju kordi meelitanud metsa tema kõnepruugis mäejooksu tegema. Mida see alla kolmene mees ikka jookseb, aga tore on meil ikka Raeküla mändide all ja küngaste peal tatsata.
On ainult üks aga – silmad-kõrvad peavad meil pidevalt valvel olema, sest mets pole üksnes meie päralt. Ei, seeni korjavad mutikesed meid ei häiri, ohtlikuks võivad saada hoopis krossiratturid. Neid võib tulla üksikult ja paarikaupa, nii noori profiks saamise sooviga treenivaid kui tekkima (või taanduma?) hakkava kõhukesega härrasid. Sisisema ei hakka – tore ju, kui inimesed sporti teevad, värsket õhku ahmivad, kõhtu vähendavad, ehk tervemad püsivad.
Paar päeva tagasi ajasime juttu mehega, kes käis Tartu rattamaratonil. Küsisin, kuidas läks, ja tema vastas, et nii ja naa. “Nii” tähendas seda, et ta, enam mitte noorteklassi mees, läbis aasta vanemana pika maastikuraja sama ajaga kui mullu. “Naa” käis aga selle kohta, et eelmisel sügisel oli ta selle ajaga umbes kolmesajas lõpetaja, nüüd leidis ta oma nime lõpuprotokollist tagapool 900. kohta.
Tahaks näha, mis sünnib Raeküla suusarajal pärast esimest korralikku lumesadu ja rajameistri pressimisringi. Usun, et seal parklas autole kohta ei leia. Oli metsaalune jooksjaid, kepikõndijaid ja jalutajaid täis suveõhtutel, tuleb murdu suusatajaidki.
Ja nii edasi, kerge on leida üsna ühte suunda viitavaid näiteid. Mida nende loetlemisega öelda tahan? Visata õhku küsimuse – kas on masust tõesti kasu? Rahval on rohkem aega sporti teha, inimesed avastavad spordi kui hea stressimaandaja? Või leitakse, et erinevalt ajast, kui sai raha teenides end haigeks töötada, on nüüd tore perega värskes õhus olla?
Olgu igaühel neile küsimustele oma vastus.