Ülo Ennuste: Eesti asub tänavu hüperkriisis

Majandusmatemaatika professor Ülo Ennuste. Foto: Pärnu Postimees

Kui baasaastaks võtta 2007. aasta, asub Eesti sel ja tõenäoliselt tuleval aastal hüperkriisis, näiteks võrreldes Poolaga, kus pole kriisi, või Soomega, mis on lihtsalt kriisis, millest väljub tõenäoliselt tuleval aastal.

Eesti tööstus on langenud ligi kolmandiku, välisvõlgnevusel on suhteliselt kõrge tase, peale selle deflatsioon kui hindade ebastabiilsuse näitaja, rahvusvahelise investeerimispositsiooni pidev taandumine (Telekomi aktsiate ebaõnnestunud müük), kasvav majanduslik ebavõrdsus (eriti silmatorkav Põhjala kõrval).

Meie valitsus lähtus kinnisilmi ainult tulevikust, utoopiatest ja valijate peibutamisest. Näiteks lubadusega jõuda lähiajal kiiresti ratsa Euroopa viie rikkama riigi hulka, kuid unustades, et okupatsiooniajaga kaotas Eesti majanduspotentsiaali vähemalt miljon krooni iga eestlase kohta, rääkimata tohutust inimkapitali kaotusest.

Sellises räiges permanentses poliitkonkurentsis pole valitsusel mingit poliitratsionaalset võimalust peale blufi, et saame hästi hakkama, igal juhul paremini kui lätlased ja kohati palju paremini kui rootslased, soomlastest rääkimata. Ja oleksime peaaegu hong-konglased, kui hiinlasi vabalt sisse laseksime.

Kui majanduse eksogeense tõusu ajal (näiteks Euroopa Liidu turu avanemise tõttu) oli üsna amüsantne asjatundjatel kõrvalt vaadata, kuidas võimukoalitsioon tegeles utopismiga (“viie rikkama hulka”, “õnn ei ole rahas”) ja opositsioon panustas vassimisele-hämamisele (“Euroopa Liit on pähh, Vene turg tooks õnne meie õuele”), siis majanduse endogeense hüperlanguse puhul on asjatundjatel üsna traagiline vaadata pealt võimurite optimismi kuristiku serval (väide, et inglastel olevat rahvuslik välisvõlgnevus suurem kui meil). Veel enam opositsiooni asjatundmatut agressiivset bluffimist (“euro kukub varsti kokku”).

Inglastega pole meil midagi kõrvutada, sest nende netovälisvõlg on nullilähedane, meil on neto ligilähedane kogu välisvõlaga. Teiseks algas meil kriis aastake varem kui inglastel, seega tuleks korrektseks võrdlemiseks mõlema riigi puhul võtta 2007. aasta tase, mis meie langust järsult suurendaks, eriti tööstustoodangu ja ekspordi languse osas.

Euroopa Keskpanga juhtimisel hakkab Eesti Pank pärast euroga ühinemist lõpuks ometi täitma oma põhiülesannet: jälgima hindade stabiilsust, talitsema inflatsiooni, väheneb nende lõputu vassimine (“Eesti Pank ei saa midagi teha”) ja uhkeldamine (“väljume kriisist teistele eeskujuks esimesena”).

Eriti oluline on, et Eesti Pangas olevaid tohutuid rahvuslikke varasid hakatakse Euroopa Keskpanga korraldusel kasutama meie huvides.

Euro korral ei oleks olnud kahtlust, et Telekomi aktsiakimbu müümine oli rahvuslikult jäme viga.