Martin Helme: Pärnu tee tõusule

Martin Helme. Foto: Marina Puškar / Postimees

Eelmisel nädalal selgus, et Pärnu linn on praegu 6,3 protsendiga miinuses. Kuu aja eest poetas volikogu esimees Ahti Kõo moka otsast, et linna miinus võib sel aastal tulla kuni 70 miljonit krooni. Majandusseisu ja maksulaekumisi vaadates võib karta, et järgmise aasta eelarve maht kukub üle pikkade aastate alla 500 miljoni krooni. Buumi ajal oli see 870 miljonit.

Seega seisab Pärnu juba sel aastal silmitsi reaalse likviidsuskriisi ehk võimetusega maksta välja raha. Kas see tähendab koolide-lasteaedade kütte eest võlgujäämist, tänavavalgustuse väljalülitamist, riigimaksude ajatamist või avalikus sektoris linna rahakotil töötavatele inimestele palga võlgujäämist, sõltub valikutest, aga julm fakt on, et raha, mida välja maksta, pole.

See omakorda tähendab, et järgmise aasta eelarvesse lükkub kümnete miljonite eest võlgu, mis vähendavad sisulist eelarve mahtu veel. Niisuguse nutuse olukorra pärast ei paista võimul Reformi- ja Keskerakonna koalitsioon sugugi muretsevat.

Käimas on valimiskampaania ja poliitikud teavad, et halva sõnumi toojal lüüakse pea maha. Hinnas on hoopis head sõnumid. Nii kuuleme lubadusi 1000kroonisest toetusest pensionäridele, mis sest, et raha selle väljamaksmiseks pole, või kui on, siis kellegi teise arvelt.

Iga pensionär peaks endalt küsima, kas tal on ikka seda raha nii väga vaja, kui toetuse saamiseks tuleb lasteaedadest koondada muusika- ja spordiõpetajad? Lühendada raamatukogu lahtiolekuaega (seal saab tasuta lehti lugeda). Maksta kõrgemat maamaksu. Sulgeda mõni eakate klubihoone.

Pärnus on viimastel aastatel palju ehitatud, aga seda on tehtud üle jõu. Pärnu eelarves on investeeringud üks kõige pikemaid ridu olnud. Muidugi, neid on peidetudki. Võlgu võtavad sellised asutused nagu Koolide Sihtasutus või taastusravikeskus Estonia. Mõlemad on linna omad, aga raha liikumine linnaeelarves ei kajastu.

Lööktöö korras ehitamine ei ole esiteks enam võimalik ja teiseks ei tohiks see nii ehk naa olla munitsipaalvõimu põhiülesanne. Ehitamine peaks eelkõige olema erasektori tegevus, linna roll on aidata kaasa kiire ja avatud planeeringuprotsessiga. On selge, et lähiaastatel pole võimalik ehitada ja remontida sellises mahus, nagu seda tehti siiani.

Prioriteedid on paigast ära. Kui mõelda, et kool saab remondi 67 miljoni krooni eest, sama rahaga võiks aga ehitada linna kolmanda silla, on midagi valesti. Üks kool, olgu ta kui tahes üles vuntsitud, pakub avalikku hüve aastas vaid mõnesajale inimesele. Sild aga kümnetele tuhandetele.

Raskel ajal tuleb näidata eeskuju kokkuhoius ja solidaarsuses. Linnapeana vähendan enda ja ülejäänud linnajuhtide palka poole võrra. See samm üksinda hoiab kokku miljoneid kroone aastas.

Jah, üksikult võttes see linna rahaseisu ei päästa, kuid arvestades, et keskastme juhtidegi palku vähendatakse - küll väiksemas ulatuses -, on mõju juba arvestatav. Pärnu valitsemiskulud on roninud viimastel aastatel 19 protsendini eelarvest. Normaalses tõhusas organisatsioonis peaksid need olema poole väiksemad. Kogu linnavalitsemise kulud tuleb kriitiliselt üle vaadata ning raiskamine ja korruptsioon halastamatult lõpetada.

Kokkuhoid tuleb sellestki, kui linn lõpetab maksumaksjatele nende enda raha eest poliitpropaganda tootmise. Need ei ole sugugi väikesed summad.

Lõpetada tuleb linna osalus äriühingutes, mis toovad kahju või loovad korruptsioonikeskkonda. Näiteks taastusravikeskus Estonia ei teeni linnale mingit kasumit, on ennast koormanud võlgadega ja linnajuhid korruptsiooniga.

Linnale kuuluvas ettevõttes saab võimul oleva poliitilise jõu esindaja 40 000 krooni lähedast palka koos 20 000kroonise esindustasuga, see ei ole kuldmune munev kana, vähemalt mitte linnaelanikele.

Aus Pärnu kavatseb Estonia maha müüa, saadud rahaga vähendada linna võlga ja ehitada valmis uue silla. Erastamine ei tohi aga kujuneda ärastamiseks, seepärast tuleb müük teha kahes osas: 49 protsenti osalusest müüakse linnakodanikele, et linna vara hakkaks teenima linlasi. 51 protsendile leiab linn strateegilise investori.

Kärpimine ja kokkuhoid on loomulikult vaid asja üks pool. Linn saab õitseda ja areneda vaid juhul, kui linnaelanikel on jõukust. Parim viis selle tagamiseks on hoolitseda töökohtade loomise eest. Kuidas linn seda teeb? Võib ju muidugi minna populismi teed ja tekitada madalapalgalisi pseudotöökohti avalikus sektoris, aga see oleks viga. Esiteks pole see midagi muud, kui tavalisest suurema töötu abiraha maksmine suva alusel.

Teiseks on Pärnus juba praegu probleemiks hirmuäratavalt suur avaliku sektori osa. 2008. aastal oli linna tööjõust avalikus sektoris 52 protsenti inimesi. See tähendab, et pisut üle poole inimestest töötab ametites, kus palka makstakse maksulaekumistest. Asja teeb hullemaks see, et Pärnu majandus seisab valdavalt ühe sektori - teeninduse najal. Seda on vaja mitmekesistada ja head eeldused selleks on olemas.

Linn peab ümber kujundama ettevõtlusinkubaatori, et teenindussektori kõrval aidata käima lükata ettevõtteid, mis põhinevad tootearendusel ja lisandväärtusel. Linna tuleb meelitada tootmisettevõtteid. Linn peab olema abimees ja eestvedaja transpordi infrastruktuuri väljaarendamisel. Pärnus on sadam, lennujaam, Via Baltica ja kunagi oli raudteegi. Need väärtused tuleb omavahel ühendada ning aidata saavutada nende potentsiaal.

Selleks, et ettevõtted tahaksid Pärnusse tulla, peab linn bürokraatia ning korruptsiooni vähendamise kõrval aitama kaasa haritud tööjõu pakkumisega. Pärnus on heal tasemel koolid, kutsekoolid ja kõrgkoolid. Koolide ülesanne peab olema majanduses vajaliku oskustööjõu koolitamine, et äridel oleks, keda palgata.

Linn peab tegema omalt poolt kõik, et aidata töötutel saada ümberõpet ja nõustamist, muu hulgas on Ausal Pärnul plaanis käivitada soovijatele IT-õpe, et tõsta inimeste oskusi tänapäeval igas valdkonnas vältimatuks muutunud arvutite kasutamisel. Kui kärped aitavad rahaprobleeme leevendada kohe, siis positiivne programm loob eeldused kasvu tekkeks pikemas perspektiivis. Küllap oskab 750 aasta vanune Pärnu pikka perspektiivi hinnata.