Toomas Kivimägi: “Koolitee, koolitee, kõigi teede algus on see …”

Toomas Kivimägi. Foto: Urmas Luik

Need lihtsad ja paljutähenduslikud lastelaulu sõnad ütlevad väga hästi, kui tähtis on kool ja kui olulised on õpetajad ja koolijuhid, kes teeotsi kätte juhatavad.

Olen teinud huvitava tähelepaneku: mida aeg edasi, seda rohkem väärtustan oma õpetajaid keskkooli päevilt. Tundub paradoksina, et kooli lõpuaktusel ei osanud ma õiglaselt hinnata, kui olulised suunanäitajad õpetajad olid. Ehk ei olegi see paradoks, sest õpetatu ja õpetaja töö tegelik väärtus selgub aastaid hiljem.

Näide: ma ei oleks praegu selles ametis, kui poleks olnud minu ajalooõpetajat Lia Reinotit, kes keskkooli lõpuklassis võttis minuga läbi varasemate aastate ajalooõpikud, teades, et ma soovin minna õigusteadust õppima. Ajalooeksam oli üks neljast sisseastumiseksamist. Oleks ma ajaloos saanud viie asemel nelja, poleks ma õigusteaduskonda sisse saanud. Nii lihtne see ongi. Ja nii suur roll oli õpetajal.

Kui arvatakse, et lapsevanemate roll peab olema suurem kui õpetaja oma, siis ma arvan, et see enamasti nii ongi, ent sugugi mitte alati. Seda esiteks sotsiaalsetel põhjustel ja teiseks, minu klassikaline vastuväide õpetajale, kes ütleb, et ühiskond on süüdi, miks mõni laps “ulakas” on: mitu tundi päevas on laps tarkade ja koolitatud (ilma irooniata) õpetajate käe all ja mitu tundi on lapsevanemal aega argipäeviti lapsega tegelda? Arvan, et kordades vähem.

Kõige suurem mure on mul nende laste pärast, kes ei jätka pärast põhikooli lõpetamist õpinguid kesk- ega kutsekoolis või kes on juba põhikoolist välja langenud, ja nende pärast, kes küll astuvad kümnendasse klassi, kuid õige pea õpingud pooleli jätavad. Ja neid ei ole vähe. Iga kümnes laps jätab haridustee pooleli varem, kui peaks. See on sotsiaalsete probleemide, aga ka väärtegude kasvulava.

Praeguse tööpuuduse kui kõige suurema probleemi valguses on igati paslik meelde tuletada: tööpuudus ja haridustase on väga tugevas korrelatsioonis ehk mida madalam haridustase, seda suurem risk on jääda tööta. Need lapsed vajavad senisest rohkem tähelepanu ja personaalset lähenemist.

Aga aitab probleemidest. On ju õpetajate päev ikkagi austusavaldus ja tunnustus selle tõepoolest raske töö tegijatele. Viies küll jutujärje lasteaialastele, tunnistan ausalt: ennem olen valmis kaevama meetri kraavi kui õpetama lapse kingapaelu siduma.

Õpetajatöö nõuab kannatlikkust, tähelepanu, erilähenemist, vahel kavalust ja mida kõike veel, et soovitud tulemust saavutada. Need on erilised inimesed, kes seda tööd päevast päeva edukalt teevad. Eesmärk pole pelgalt oma teadmisi jagada, vaid pigem see, et see teadmine lapses kinnistub ja laps sellest aru saab. Maailmas pole isegi kahte ühesuguste võimetega inimest, mistõttu on selle eesmärgi saavutamine suur väljakutse.

Üks tabavamaid võrdlusi on olnud meie haridusjuhi ütlus, et õpetajad on kui teemandi lihvijad. Ja nende käe alt välja tulnud briljandid on maailmas hinnatud. Olgu selle kinnituseks paljuräägitud OECD Pisa test, kus Eesti platseerus väga kõrgetele kohtadele.

Just seepärast arvan vastupidiselt paljudele poliitikutele, et õpetajad ja koolid vajavad rahu palju rohkem kui järjekordset reformi. Jutt on minu vastuseisust gümnaasiumiastme lahutamisele põhikoolist.

Sain selle mõtte väljaütlemise pärast sel nädalal Vikerraadios oma kunagiselt healt kolleegilt, haridusministeeriumi asekantslerilt just äsja sugeda. Asekantsler Kalle Küttis on tark inimene, aga kes söandaks öelda, et koolijuht Lauri Leesi ei ole. Aga Leesigi ei pea õigeks gümnaasiumiastme lahutamist põhikoolist. Leppisime Küttisega kokku, et arutame seda ideed lähiajal Pärnumaa kooli-, valla- ja linnajuhtidega. Parim lahendus sünnib üksteist ära kuulates ja koostöös.

Et ministeerium ei arvaks nüüd, et mul on mingi vaen nende vastu, kiidan tasakaaluks haridus- ja teadusministeeriumi väga selle eest, et nad kaitsesid valitsuses edukalt õpetajate järgmise aasta palku. See tähendab, et õpetajate palk järgmisel aastal ei lange. Hea tulemus ja hea töö raskel ajal!

Aga kõigile teile, head Pärnu linna ja maakonna elanikud, kes te olete lõpetanud kooli viie, kümne või 25 aasta eest, ülesanne: mõelge, kas teilgi on mõni õpetaja, kes on teie saatust olulisel määral positiivselt mõjutanud? Kui on, otsige ta üles ja viige talle lilli.

Seda positiivset üllatust ja emotsiooni, mida jagub mõlemale poolele, jätkub vähemalt nädalaks, kui mitte kuudeks. Ja miski ei motiveeri rohkem kui tänu ja tunnustus.

Head õpetajad, jätkugu teil aega ja tähelepanu igale lapsele! “Üksnes südamega näed hästi, kõige tähtsam on silmale nähtamatu”, nagu on kirjas “Väikeses printsis”. Jõudke selle nähtamatuni! Ja see maailm, mida te seal kohtate, on väga põnev ja mõõtmatu.

Aga jätkugu teil aega pidutsemisekski! Oleme uhked teie üle!