Siiani sai räägitud ajateenistusega seotud tegevustest ja elementidest positiivses võtmes, nüüd on aga aeg luukered kapist välja tuua.
Toorest õuna söömata ei oska küpset hinnata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu pole kibestunud reamehe halisemise, vaid mõningate meeldejäänud negatiivsete mälestuste kajastamisega. Ebameeldivaks ei loe ma siinkohal metsas märgade riietega jooksmist või hommikul vara ärkamist – need käivad sõdurielu juurde. Käsitletud on jaburdusi, mis kaitseväelaste motivatsiooni alla viivad.
Terviseprobleemid
Ajateenistuse algul räägiti meile, et vigastuse korral on võimalus pöörduda oma murega laatsaretti. „Üks vigastatud sõdur halvab veel kahe sõduri tegevust,“ õpetati meile loengutes. Ent jaoülemad polnud vaimustuses, kui mehed avaldasid hommikul soovi külastada meditsiiniõde. Haiged said küll arsti juurde minna, aga sellele eelnes pikk seletamine, miks minnakse ja mis juhtus, ning kogu protsessile vaadati halvustavalt.
Sööklasse sisenemist tuleb oodata rivis. Seda tehakse enamasti trepil ja järjekord ulatub vahel kolmandale korrusele. Noorteaja vältel mindi treppidele joostes.
Need mehed, kes aga näiteks jalavigastuse tõttu joosta ei saanud, aeti esmalt rivist välja. Iseenesest loogiline ja humaanne tegu. Samal ajal tähendas see viimasena sööma pääsemist. Viimastel meestel on sööklas kõige vähem aega, eine tuli sisse kugistada ülikiires tempos.
Rivist haigete eraldamine käis enamasti kolmel viisil: „Simulandid, vigased ja haiged rivist välja!“, „ ... ja printsessid võtavad sööklaukse kõrval oma isikliku rivi korda“ või „Simulandid rivist välja (mispeale mõni mees lahkuski rivist) ja vigased ühinevad simulantidega!”
Sõnad „simulant“, „vigane“ ja „printsess“ on küllalt solvavad, eriti kui sõdur on end mõnel harjutusel vigastanud või on tal muu terviseprobleem, mida ei annagi kõrvaldada. Meiegi rühmas oli paar sellist noormeest.
„Oodake edasisi käsklusi“
Kui tunniplaani järgi juhtus olema vaba aeg, pidid ajateenijad istuma oma tubades. Küsimuse „Mis edasi saab?“ peale vastasid jaoülemad: „Oodake edasisi käsklusi.“ Vahel ootasime käsku viis tundi. Sel ajal olnuks võimalik näiteks sportida, kuid kui luba ei anta, pole midagi teha.
Aeg möödus lugedes, toakaaslastega suheldes ja niisama lage vahtides. Kuna vähemalt vahipataljonis ei ole sportimiseks väga palju aega ette nähtud, oleks need vabad tunnid võinud kenasti jõusaalis või palliplatsil sisustada.
Sport, sport sport …
... või selle puudumine. Iganädalases tunniplaanis oli kehalisele tegevusele eraldatud keskeltläbi neli akadeemilist tundi. Nendest jätkus kaheks treeninguks. Füüsiliste võimete arendamiseks oli neli eri sporditundi: kiirus-, vastupidavus- ja jõutreening ning pallimängud. Niimoodi vaadates peaks end liigutada saama küll.
Aga kui trenn on vaid kaks korda nädalas, pole ime, et paljud võitlejad üle viie kilo juurde võtsid. Üks “võimekas” mees suutis lausa 12 kilo oma massile pookida. Seda noorteajal – perioodil, mil on enim tegevust ja võimalikult vähe niisama vahtimist.
Enamasti tähendas sportimine aktiivset jalgade kasutamist. Trenni tehti joostes, hüpates, midagi kandes või järel vedades. Need võitlejad, kel olid kas põlve-, hüppeliigese- või muud jalaprobleemid, vaatasid aknast pealt.
Kuna jõusaali käsitletakse privileegina, siis „miks peaks vigastatu saama kasutada jõusaali, sellal kui teised väljas jooksevad?“. Loogiline ju oleks, et kui jalgu treenida ei saa, arendatakse näiteks ülakeha, käsi, selga. Aga ei, kui joosta ei saa, tuleb toas istuda.
Absurdi jätkub
Absurdsusi on ajateenistuses veel. Eelmainitud on jäänud kõige eredamalt meelde. Eks sõjavägi olegi koht, kus distsipliini saavutatakse kõiksugu kohustuste ja karistustega, samal ajal ei tohiks sõdurite mõnitamine kuuluda ajateenistuse hulka.
Kritiseerijad võivad öelda, et „omal ajal Kasahhi mägedes olid küll reeglid karmimad“. Jah, olid küll. Kuid „omal ajal“ polnud poest näiteks vorstigi saada ega võimalust soovi korral uut autot osta. Aga neid asju ei meenutata stiilis „oi, omal ajal …“. Ajad on muutunud ja kõik, kaasa arvatud ajateenijad, ootavad inimlikku suhtumist.
Üldjoontes moodustab seesugune tootmine teenistusajast imeväikese osa. Meepotti lastakse vaid tilk tõrva. Kahjuks kipub see laiali valguma ja kahandama kaasvõitlejate motivatsiooni. Ent toorest õuna söömata ei osata küpset hinnata.