Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/09/7191649t1h148d.jpg)
/nginx/o/2008/11/29/98860t1h9047.jpg)
Pärnu linna rahaseis on viimasel paaril aastal olnud koalitsiooni murelaps. Hädad said alguse 2007. aastal IRLi eestvedamisel tehtud optimistlikust kinnisvara müügi prognoosist, mille ideoloog oli kinnisvaramaakler Raul Sarandi. Nüüd tuleb vaid tunnistada, et Keskerakond ja Reformierakond olid toona liiga pehmed ja usaldasid liialt "eksperte".
Ometi suutsime probleemide ilmnemisel refinantseerida 2008. aastal mitu laenu ning võisime 2008. aasta lõpetada plusspoolel, võlgnevusteta. 2009. aasta on olnud erakordselt raske aeg kogu riigile, mis omakorda tungis viimases hädas omavalitsuste tulubaasi kallale. Pärnus tähendas see tänavuseks aastaks eelarvesse planeeritud tulude vähenemist ligi 50 miljoni krooni võrra. Seda on umbes just niipalju, kui linnal jääb aasta lõpul puudu nulli jõudmiseks.
Pärnu linna homsest majandusseisust rääkides peaks kõigepealt suutma prognoosida järgmisi perioode. Tuleb tunnistada, et olukord pole sugugi nii lootusetu, kui püüavad manada paljud opositsioonipoliitikud, sest esimesel poolel kalendriaastast on laekumised olnud enam-vähem samas graafikus prognoosidega.
Valmistugem halvimaks, kuid paanikata
Kindlasti pole põhjust eriliseks rõõmustamiseks, sest kuu-kuult on maksude laekumine hakanud pidurduma. Kui veel augustis olime tulumaksu laekumise plaanist maas 900 000 krooni võrra, siis tendentsi jätkudes võime aasta lõpuks tulumaksu puhul konstateerida kuni kümne miljoni kroonist puudujääki. Järgmise aasta eelarves tuleks igaks juhuks arvestada tulude jätkuva kahanemisega vähemalt esimesel poolaastal.
Niisiis vajab vastamist kaks kõige palavamat küsimust: mille arvelt katta jooksvat puudujääki ja kuidas juhtida linna jätkuvalt kitsastes tingimustes?
Alustaksin sellest, et Keskerakond ei näe olukorda lootusetuna, samuti ei kavanda me olulisi palgakärpeid avalikus sektoris. Me usume, et paaniliseks kärpimiseks pole põhjust, sest see võib tuua kiiresti kaasa vajaduse sotsiaaltoetuste kasvu järele.
Isiklikult usun, et iga ametniku toita on pere, kelle tulud on juba vähenenud. Populistlik lisalõige võib osutuda paljudele peredele halvavaks. Seevastu oleks abi, kui suudaksime tõsta ametnike töökoormust keskmiselt 10-20 protsenti, liita vastutusalasid ja funktsioone, koondada osa ametikohti ja vaadata üle ametiautode süsteem. Mul isiklikult poleks midagi sellegi vastu, kui volikogu otsustaks linnajuhtide palgaarvestuse aluseid praegusele olukorrale vastavamaks muuta, kuid usun, et tulevikuski peab linnajuhtide sissetulek jääma võrreldavaks ülejäänud Eesti tippjuhtide palgatasemega.
Tõsi on, et kokku annab hoida kommunikatsiooniteenusteltki, mida linnas ekslikult mainekujunduseks peetakse. Kuid olgem ausad, kõik ülalmainitu annaks kokkuhoidu aastas ehk vaid paar miljonit krooni. Seega tuleks pigem keskenduda suurema varuga kohtadele.
Kärpida tuleb prioriteetide alusel
Millele siis panustame? Siin on kaks suunda: tulude suurendamine ja kulude kärpimine. Ennekõike soovime senisest jõulisemalt keskenduda töökohtade loomisele. Kiiremas korras räägime 100 sotsiaalsest töökohast, paari aasta perspektiivis loodame elavdada Pärnu ettevõtlust mitmel moel. Soovime panna rõhu ettevõtluspotentsiaali suurendamisele ja uute ettevõtete kaasamisele.
Kuna riik ja tema omavalitsused on just nii rikkad, kui on tema elanikud, peab tulevikku silmas pidades looma juurde töökohti. Kõige kiirem samm sellel teel on vähemalt 100 avaliku töökoha loomine. Tegu oleks linnaeelarvest rahastatavate töökohtadega, millega soovime ajutist kergendust pakkuda nii paljudele töötutele, kui see meie eelarverahaga võimalik on.
Samuti saame suhteliselt kiiresti käivitada programmi, mille raames korraldaksime töötutele linna ettevõtluskursusi. Pikemas perspektiivis tuleb keskenduda sellele, et Pärnust kujuneks ettevõttesõbralik ja tööandjaid kutsuv keskkond. Selleni jõuame järgmisi meetmeid kasutades.
Esiteks loome linnavalitsuse juurde ettevõtlushalduri ametikoha, tema ülesanne oleks investorite linna meelitamine ja seejärel nende nõustamine. Nimelt on ettevõtjat ees ootav bürokraatiamasin küllalt keeruline, et nii mõnelgi tööandjal siiatuleku isu ära ajada.
Teiseks arvestame linna planeerides kindlasti vajadusega rajada uusi tehnoparke ja tootmiskülasid. Sel viisil toetame nii Pärnu kui Eesti majandust.
Kolmandaks, et väärtustada Pärnut kui ettevõtjasõbralikku keskkonda, tuleb välja töötada kommunikatsioonidega liitumise kompensatsioonimeede. Teisisõnu: linna arengut ja tööhõivet oluliselt mõjutavad ettevõtjad peaksid saama linna vee ja kanalisatsiooniga liituda soodustingimustel.
Kokkuhoius lähtub Keskerakond printsiibist, et kärpida tuleb kohtadest, millel on minimaalseim mõju inimeste igapäevasele toimetulekule. Otstarbekas ei ole solidaarselt kõigi valdkondade rahastamist maha tõmmata, seda tuleks teha siiski prioriteetsuse alusel. Oleme määratlenud valdkonnad, kust me kärpida ei soovi. Kärpida ei taha me nende arvelt, kellel kõige raskem: pensionärid, noored pered, toimetulekuraskustes inimesed. Samuti ei näe me vajadust vähendada avalikus sektoris töötavate inimeste (ametnikud, haridus- ja sotsiaaltöötajad) palka.
Paraku on asjalood nii, et kuigi Euroopas on majanduse aeglustumine tänu riikide avaliku sektori kulutuste tõstmisele selleks korraks peatunud või vähemasti edasi lükatud, tuleb meil Eestis olla valmis palju raskmateks ja kestvamateks katsumusteks. Ja kuna linn ei saa enam loota riigile, kes oma miinust kompenseerib omavalitsustelt hädavajalikku raha ära võttes, tulebki meil endal jalad alla saada. Aga ega see olegi nii halb: teatavasti tehakse olulisi, arengulisi otsuseid sageli rasketes tingimustes. Inimene juba on selline ...