/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Tänane Pärnu Postimees vahendab lugejatele kompaktselt hulga fakte selle kohta, kuidas mõni Pärnu linnavolikogu liige korra ja mõni teine päris mitu korda paati on vahetanud. Paraku on pereheitmisel väga harva üldisemad ja mõistetavamad põhjused kui labane saamahimu.
See Pärnu linnavolikogu, mille pärnakad valisid eelmistel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, on aastatega tublisti muutunud. Res Publicast ja Isamaaliidust sai pärast ühinemist IRLiks suurimaid doonorerakondi, mis andis liikmeid nii Reformi- kui Keskerakonnale. Eelmistel valimistel edukalt esinenud Linnakodanike ühendus lagunes ja et Keskerakonnal oli nii Garri Suugile, Jaanus Otsale kui Asso Kommerile reaalne pakkumine, võitsid sellest kõik. Muidugi, välja arvatud valijad, kes said lihtlabaselt petta.
Mingilgi määral mõistetav põhjus üle hüpata näib olevat Res Publica ja Isamaaliidu ühinemises pettunud Ahti Kõol ja Peeter Saunperel (Jüri Kuke puhul ei saa kindel olla). Tõepoolest, Isamaaliit neelas lõppkokkuvõttes Res Publica alla ning just Isamaaliidu pärand ja juhtkond osutusid liiduks ühinemise järel Res Publica omadest tugevamaks.
Selge, et suurem osa ülehüppajaid teeb otsuse pragmaatiliselt. Loosi lähevad teatud teede asfaltimised ja kõrged kohad. Suuk maandus Pärnu Vee, Ots Sõpruse, rahvaliitlane Vambo Talu spordihalli eesotsas. Poliitiliste veendumuste järgi käitumisest ei saa küll juttu olla.
Valijal tasub meeles pidada, kuidas tema valitu pärast volikokku saamist käitus, ja ehk on tänases Pärnu Postimehes avaldatud meeldetuletavast artiklist kasu eelolevatel valimistel otsustamisel.
Need kohaliku poliitmaastiku suurkujud, kes end labaselt ära osta on lasknud, võiksid arvestada sellega, et kui ametisse on saadud poliitilistel põhjustel, säilib igati moraalne õigus ametist samal põhjusel vabastadagi.