Juhtkiri: Peamine mure on tööpuudus

Foto: Pärnu Postimees

Suure tööpuuduse aegu on taasiseseisvas Eestis olnud varemgi. Näiteks 2001. aastal, mil tööpuuduse protsent oli 11,4 ja tööta 88 000 inimest. See oli 1998. aasta majanduskrahhi tagajärg. Toona elati raske aeg üle eeskätt tänu sellele, et valdaval osal inimestel ei olnud veel laenukoormat kaelas. Nüüd on olukord peamises sama: 2008. aasta majandusmulli lõhkemise tagajärgi tunneme kõige valusamalt aastatel 2010 ja 2011. Inimeste heaolu on aga oluliselt suurema löögi all, sest paljud on töö kaotamise järel sattunud võlalõksu.

Eesti valitsuse väga konkreetne prioriteet peab olema järgmisel aastal töökohtade loomine.

Kuigi valitsus ei saa töötutele otse tööd pakkuda, on just ministrite pädevuses toimetada kõik tegevused, mis aitaksid taastada töökohti.

Jalgratast ei ole inimeste tööle tagasiaitamisel vaja leiutada, majandusteadlased oskavad pakkuda abinõusid, kuidas luua töökohti.

Paraku paistab valitsus suhtuvat töötuse küsimusse vajaliku tähelepanuta. Sellest räägib kas või rahasumma, mis on plaanitud töötuhüvitisteks ja mille kohta võib juba praegu öelda, et töötuse suurenedes sellest ei piisa.

Eestil võivad jalad küll põhjas olla, ent kahjuks oleme seal kinni. Tõenäoliselt suudab meie riik vältida majanduses pikalt vinduvat L-stsenaariumi, kuid töötule on väga tõenäoline laiapõhjaline U-areng samuti kannatus.

Veel tõsisemalt tuleb suhtuda ümberõppe võimaluste loomisse, sest mõneski valdkonnas, ehituses kindlasti, ei taastu hiljutine õitseng enam kunagi.

Analüütikud on üksmeelsed selleski, et Eesti majanduse taastumine kujuneb aeglaseks ja vaevaliseks, aga õnneks paistab tunneli lõpus siiski valgus.