Jüri Tamm: Linn majandusarengu veduriks

Jüri Tamm. Foto: Peeter Langovits.

Suur-Pärnu majandusseisundit ja arengupotentsiaali hindama asudes lähtusin rahvatarkusest, mis ütleb, et kus istutakse, sinna jääb hunnik. Võtsin lahti Pärnu maavalitsuse kodulehe ja vaatasin, mis ja kuidas tehtud. Tuleb tunnistada, et sealt leitud informatsioonil puudub värskus. Kogu materjalikuhi pole usutav ega innustav. See on aegunud ja igav.

Kokkuvõte Pärnumaa majandusest puudutab perioodi 2004-2006, Pärnumaa arengukava on koostatud 2003. aastal. 2006. aastal on koostatud “Pärnumaa visioon 2020+”. Kohaliku ettevõtluskeskkonna SWOT-analüüsi tulemused pärinevad aastast 2002. Väga põhjaliku Pärnu logistika arengukava koostamise tähtaega ei suutnud ma tuvastadagi.

Pärnu linna eelarvest läheb aastas 300 000 krooni ettevõtlusinkubaatori töö rahastamiseks. 15(!) sisustatud kontoriruumi kesklinnas ja 6(!) asukasettevõtet. Kas see ongi lagi? Parem pole olukord äriühingute koostöös.

Ettevõtjate liidu kodulehelt võib leida vaid 36 liiget, samal ajal kui Pärnus on registreeritud ligi 3000 äriühingut. Siinkohal tahaks käratada: mehed, mis toimub!? Plusspoolelt võib välja tuua vaid 2008. aastal tehtud väga põhjaliku Pärnu ettevõtluskeskkonda puudutava uuringu. Kahjuks pole keegi seda vist lugenud.

Majandust mõjutavaid turbulentse tunnetab igaüks. Arvan, et isegi need, kellel pea padja all ja keha soojas. Olukord, mis kriisile eelnes, ei kordu. Maailm, mille osa on Pärnumaa ja Pärnu linngi, peavad alustama tõusu väga keerulises ja uudses seisundis.

Praegu pole enam mõtet rääkida näiteks parvlaevaliini avamisest välissuunal (Rootsi) või sellest, kuidas ehitada välja Pärnu lennujaama kaubaterminal ning rajada murukattega varurada väikelennukitele, nagu on välja toodud logistika arengukavas. Rääkimata Pärnut läbivast kiirraudteest Berliini. Linnal on vaja tegelda lihtsama ja olulisemaga.

Otse loomulikult jääb igaveseks meie soov säilitada hea ja turvaline elukeskkond, kasutada ratsionaalselt kohalikku looduslikku ressurssi, arendada transiidikeskuse potentsiaali, puhkemajandust ja tõsta hariduse kvaliteeti.

Kõige olulisem on muuta mõtteviisi. Pärnu võimul peab jätkuma tahet hakata parandama linna tulubaasi. Omavalitsuse toimimismudel, et ega kana (riik) midagi mune, kui korvi alla ei pane, on aegunud. Pärnu väärib rohkemat kui riigi ülalpeetava staatus.

Ainult ettevõtlik linn võib loota ettevõtliku linnarahva olemasolule. Eeskuju nakatab. Olla looja (mitte ümberjagaja) tähendab konkreetseid samme äritegevuses, näiteks munitsipaaleluruumide arendamiseks. Vaevalt lisandub praeguses situatsioonis kvaliteetset ja motiveeritud tööjõudu tänu villade olemasolule. Pärnu vajab tarku ja töökaid inimesi, miks mitte välismaalasigi, kes sooviksid piirduda üürilepinguga.

Pole vaja hirmutada teadmatuid, et sotsid toovad Pärnusse 1000 potentsiaalset töötut. Sotsiaaldemokraadid mõtlevad ja tegutsevad eesmärgiga parandada soikuvat majandust ja mannetut rahaseisu. Muide, targalt tegutsedes võib 1000 “töötust” kasu olla, näiteks Rootsist või Soomest pärit pensionäridest, kes usaldavad Pärnus pakutava hooldusteenuse kvaliteeti ja naudivad meie linnas valitsevat õhkkonda.

Tänapäeva majanduse märgusõna on “energeetika”. Siin oleks aeg mõelda kohalikul looduslikul ressursil põhineva elektri ja soojuse koostootmisjaama ehitusele. Seda teed lähevad paljud Eesti linnad-vallad ja ma ei mõista neid, kes ütlevad, et riik või linn on halb peremees. Otse vastupidi.

Riigi omandis Tallinna Sadam toodab eelarvesse võimast tulu, nii otsest kui kaudset. Mida on nüüd erakapitali kontrollitaval Pärnu Sadamal vastu panna?

Pärnu asub Via Baltica vahetus läheduses. Ma ei ole kuskilt lugenud ega kuulnud, mida teeb linn selleks, et tulevikus ei vuha autod, kaup ega inimesed meist veel kiiremini mööda kui praegu. Transiidikeskus eeldab linnalt samme infrastruktuuri ettevalmistamisel, vastavaid planeeringuid, investeeringuid. Miks jäävad ümbersõitu pidi liiklejale silma vaid haigla ja üks nüüdisaegne tootmisettevõte? Kus on sildid „Tule ja tee, sa oled oodatud!“? Loode-Pärnu tööstusküla projektist pole kuulnud kolmandik Pärnu ettevõtjatest, 40 protsenti see teema ei huvita.

Kuidas Hiiumaa väike Emmaste vald suudab pakkuda ettevõtjatele nullhinnaga rendile hooneid ja maad, peale selle tasuta ühistransporti tööinimestele, Pärnu aga mitte? Me jäämegi heietama hooajalisuse mõjudest, imeilusast merest ja atraktiivsetest võimalustest, kui me ei astu konkreetseid samme probleemide lahendamiseks.

Pärnu arenguks on ülimalt olulised kolm aspekti. Esiteks, taastada usaldus. Seda nii rahvusvahelisel kui riiklikul tasandil. Rahvusvahelisel seepärast, et ilma väljapoole suunatud aktiivsuseta pole meil mõtet unistada väliskapitali ega -külaliste juurdevoolust. Pärnu ei konkureeri Paikuse, Audru ega Sindiga. Isegi Tallinnaga mitte.

Annaks jumal meile tarkust ja jõudu, et suudaksime ennast aktiveerida Läänemere regiooni tasandil. ELi ettevalmistatav Läänemere strateegia on suur võimalus nii Eestile kui Pärnule. Oska vaid kaasa rääkida ja eeldusi luua! Riiklikul tasandil tähendab usalduse taastamine Pärnule aga lisaraha ja konkreetseid projekte. Suudeti ju Otepääle ehitada vaatlustorni nime all tegutsev suusahüppemägi. Midagi sarnast peab suutma Pärnugi.

Ideaalse asukohaga Kalevi staadion on piltlikult öeldes kärnas, häbi, aga nii see ju on. Sellises seisundis võiks Kalevi staadioni käsitleda rohkem okupatsiooniaja väljanäituse kui linna spordi ja kultuuri sümbolina.

Teiseks oleks linnale eluliselt vajalik jõuda võimalikult laiapinnalisele poliitilisele konsensusele lühiajalise tegevuskava suhtes. Ellujäämiskursustel peavad kaasa lööma kõik poliitilised jõud.

Ja kolmandaks: tarvis oleks uutmoodi mõtlemist, uuele olukorrale vastavaid strateegiaid ja käitumismalle. Linn kui üksus peab käised üles käärima ja tööle hakkama. “Teie tehke tööd ja makske makse, meie vaatame pealt ega sekku” ideoloogia on ennast ammendanud. Ettevõtjate hinnangul on Pärnu ärikliima viimase kolme aastaga halvenenud. Igale vähegi mõtlevale inimesele on selge, et siin pole süüdi pelgalt maailma hädad, vaid kohalik võimgi.