Kirjastus Menu on saanud Peeter Volkonski nõusse endast raamatut kirjutama. Elulugude üleskirjutamine on kujunenud elukutseks. Kel vähegi midagi üldhuvitavat öelda või juhtunud, see nüüd oma loo letti lööb. Sest äkki ei kesta teisele poole kriisiaega. Või ehk õnnestub tänu üldises lihaletis lebamisele nahk teise kaldani toores hoida.
Sindi-Vene aadlik Volkonski pole viimistlemisega väga vaeva näinud: traagelniidid ja pisuke haltuura maik tunduvad õnneks taotluslikuna. Ei ole tüssata saanud ülejalatunnet.
Sama kirjastuse eelmine menuk, Erika Salumäe oma, sai paberile pandud professionaalse kirjutaja Ene Veiksaare vahendusel, kes Kerttu Rakke – Diana Klasi koosluse üsna õõvastavast näitest erinevalt tegi oma töö neutraalse mõõdukuse ja taktitundega ning aitas meenutajal liigse emotsionaalsuse ja kordused välja sõeluda. Vürst kirjutab oma teose sissejuhatuses ise, miks ja kuidas ta nõusse saadi. Raha oli vaja.
Selles ongi asi. Mis sa hädaga teed!
Elatanud inimesed pehmete väärtuste valdkonnast ei saa ennast millegagi aidata. Kui rolle pole ja pidusid, kus esineda, ei korraldata, kooliõpetajaks ei taha ja poliitikasse ei kipu, kuidas sa siis elus püsid? Müüd seda, mis sul on. Ennast. 55aastase vürsti keret vist väga ei osteta. Järelikult saab müüa hinge ja vaimu.
Volkonski on hädaolukorrale vaatamata suutnud müüa vaimu. Hinge pole ta saatanale kinkinud. Selles mõttes, et ta ei solva ega laima, ei paljasta ega kasuta kurjasti ainsatki oma teekaaslast. Ehkki ta on olnud samade kaaslastega samadel olengutel, millest kirjutab Mihkel Raud oma raamatus “Musta pori näkku”. Lähisugulased on need kõrvuti letis lebajad. Vürsti meenutusi pole aga hetkegi piinlik lugeda.
Volkonski on kokku korjanud oma luuletusi ja näidendeid, miniatuure ja stsenaariume. Need on naljakad ja huvitavad. Pildid seal vahel tekitavad assotsiatsioone: Propeller ja Rosta Aknad ja mis kõik. Ning kirgiisidest-tšetšeenidest jutustades ei lennuta hea maitsega aristokraat hinnanguid ega emotsioone – kõik on niigi selge. Nii tunded, mida äratavad vihma nõiduvad naised, kui väikerahva presidendi foto, mis on tehtud väga natuke aega enne tema mõrvamist.
Volk ei varja, et nii mõnigi episood tema elust on läbi elatud ja mitu neist kirjagi pandud joovastavate vedelike mõju all. Ta ei libastu. Ta jääb aadlikuks.
Ta üksnes edastab fakti, et pärast isa lahkumist Eestist nad aastaid ei kohtunud. Nende kohtumisfotode seeria on nukralt vallatu. Nagu meenutus vanaisast meister-teedeehitajast ning tema pinginaabrist-anatoomist. Volkonski valdab kunsti edastada fakte nii, et iga lausega käib kaasas universum.
Kui te pole eriti raamatuvärgiga kokku puutunud, ei tea te, et ISBN on rahvusvaheline raamatukood, mille järgi nad arvele võetakse. Seda teadmata võite arvata, et 978-9985-9980-6-9 on mingi uue panga konto, kuhu vürstile raha kanda. Ülekantud mõttes nii ongi. Suurmees on lugemist ja toetamist väärt.
Volkonskilt eneselt pärineb väljend “paneb pöörama”. Ta pole meeleheitel jalgpallur, pahaks läinud rokkar ega “parim enne” trubaduur või primadonna. Ta ei püüa paaniliselt ära seletada, kuidas kõik oli. Ta jagab mõningaid säilinud dokumente ja juhib leebelt tähelepanu asjadele, millele oleks põhjust siinilmas pilku pöörata. Et pärast poleks põhjust hauas ringi pöörata, sest ei märganud ega taibanud.
See raamat tuli vahvasti välja, vürst! Ehk müüvad järgmised hädaga turule tulijad end sinu, mitte süüdimatute mudamüüjate eeskujul latti kergitades.