/nginx/o/2009/10/13/249717t1h57de.jpg)
Eesseisva aasta eelarve riigikogule esitamine on igal aastal tähtsündmus, kuna ta mõjutab otseselt Eesti elu, enamiku inimeste käekäiku ja toimetulekut.
Jüri Pihl: Sisejulgeoleku rahata jätmine maksab valusalt kätte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ootasin minagi südame põksudes 2010. aasta eelarvekava avalikustamist, tundes kunagise ministrina erilist huvi sisejulgeoleku rahastamise vastu.
Ülekohtune kärbe
Mulle vaatasid otsa jahmatavad, lausa hirmutavad numbrid. Nimelt tahab valitsus tuleval aastal vähendada politsei- ja piirivalveameti personalikulusid 13,7 protsenti ja tõmmata päästeameti töötajate palgafondilt maha 10,8 protsenti. See tähendab, et jaanuaris alustaval ühendametil on tänavusega võrreldes 217 miljonit krooni vähem raha, et politseinikele ja piirivalvuritele palka maksta. Päästjate palgaraha kahaneb omakorda 61,2 miljoni võrra.
Nii jõhker sisejulgeoleku summade lõige paigutub pilti, kus eelarvet läbiv üldine tegevuskulude vähendamine jääb alla kuue protsendi. Näiteks kõik kaitsekulutused kokku kahanevad SKP väärtuse languse ja kaitseväe personalikulud 5,7 protsendi võrra.
Tegu on uskumatult ülekohtuse kärpega ajal, mil kuritegevus näitab selget kasvutendentsi. Majandussurutise tõttu on suurenenud nii varguste kui röövimiste arv ja taas saanud hoo sisse salakaubandus. Segastes ja keerulistes oludes kipub pead tõstma igat liiki valgekraeline kuritegevuski, millega võitlus on eriti keeruline ja ressursse nõudev.
Suvine politsei kulutuste piiramine ja patrullide vähendamine viiendiku võrra on end juba valusalt kätte maksnud: viimastel kuudel on kasvanud liiklusõnnetustes hukkunud ja vigastatud inimeste arv.
Ministrina oli minu prioriteet liiklus- ja tulesurmade vähendamine ning kõigi Eesti elanike turvalisuse parandamine. See töö kandis vilja.
Nüüd kipuvad toonased pingutused tühja jooksma. Mulle on arusaamatu, miks Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit on seadnud üldise ebastabiilsuse ajal eesliinile nii tundliku valdkonna. Ma ei karda välja öelda, et nende langetatud eelarvepoliitiline valik on mäng inimeludega.
Riik peab inimesi kaitsma
Riiki ei tohi lõpmatuseni õhukeseks viilida. Kui Eesti tahab olla tõsiselt võetav riik, peab ta suutma oma inimesi kaitsta. Seda rahanappusest hoolimata.
Juba praegu sõidavad päästekomandod põlenguid kustutama vajaliku viie-kuue mehe asemel kolme-neljaga ning politsei ei suuda reageerida kõigile avaliku korra rikkumistele. Kõige kaitsetumad on maapiirkondade elanikud, eriti üksi metsataludes elavad vanemad inimesed, kel tuleb abi pikalt oodata.
Kui riigikogu peaks valitsuskoalitsiooni pakutud siseministeeriumi kärpekava heaks kiitma, toob see paratamatult kaasa koondamislaine politseinike, piirivalvurite ja päästjate ridades. Sel juhul kahaneb nende reageerimiskiirus veel. Inimestel pole siis põhjust tulevikus süüdistada politseid, kui rohkem kuritegusid jääb avastamata, ega kiruda päästjaid, kes õigeks ajaks kohale ei jõua.
Niisama lubamatu on vähendada piirivalve koosseisu. Nii võib Eesti minna vastuollu Schengeni põhimõtetega, mis omakorda ohustab meie inimeste vaba liikumist Euroopas.
Pean täiesti mõeldamatuks järjekordset palgakärbet. Paljud päästjad peavad niigi leppima 8000-9000kroonise töötasuga ja reapolitseinikelgi pole lihtne oma praeguse palgataseme puhul peret ära toita. Samal ajal tunnistab isegi riigieelarve seletuskiri, et majanduslanguse tõttu ei ole enam lootust rahale, millega kohalikud omavalitsused ergutasid politseinikke ja abipolitseinikke.
Tean, et tuhanded inimesed on sügavas mures oma tuleviku pärast. Teadmatuses elavad nende peredki. Kutsun riigikogu liikmeid leidma parlamendis eelarvevaidluste käigus sisejulgeolekule lisaraha. Vaid motiveeritud, palgaalandamisest ja koondamishirmust räsimata töötajad suudavad tõhusalt kuritegevust ohjata, inimelusid ja rahva vara kaitsta ning päästa.