Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2009/10/13/249715t1h5482.jpg)
Alanud nädalal saavad kõik valijad anda oma hääle kohalike omavalitsuste valimistel. Homseni kestab e-hääletamine, samuti saab kolmapäevani teha oma valiku väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda.
Ilmad kipuvad käest minema ja seetõttu tasub ehk mitte jääda lootma pühapäevale, kuid nagu ütlevad ekstreemsportlased: pole olemas halba ilma, on halb varustus.
Õigel valimispäeval, 18. oktoobril valimisjaoskonda minekul on samuti oma võlu. Saab ülikonna või uhke kleidi selga panna, läbi koduse linnaosa jalutada ja avalikult oma head tahet näidata. Asub valimisjaoskond näiteks koolimajas, kus omal ajal sai tarkusi omandatud, kaasneb valimistega meeldivalt emotsionaalne retk lapsepõlve.
Paljudele valijatele jääb muidugi põhiküsimuseks, kas üldse minna valima. Levinumad vastuväited käsitlevad huvipuudust Eestis toimuva vastu ja veendumust, et kõik, kes võimu juurde pürivad, on sulid ja mannetud midagi paremaks muutma.
Siiski räägib valimistel osalemise kasuks palju rohkem väiteid. Kes oma hääle andnud, saab ausa südamega oma valitud isikule nõudmisi esitada. Kes oma hääle andnud, võib viriseda, kui midagi pahasti läheb.
Ta on andnud oma panuse, et elu edeneks.
Jah, valitud kipuvad valituks osutudes sageli valimislubadusi unustama ning värsket saia, kohvi, kartuleid või rahakotte jagamas neid pärast 18. oktoobrit tänavail ei nähta.
Mõne poliitiku puhul on see paraku tõesti tavapärane, kuid ehk leidub pikkades valimisnimekirjades siiski mõni selline inimene, kes usaldust väärib, ja, mis veel tähtsam, kelle sõbradki on korralikud ja usaldusväärsed inimesed. Kui aga needki viimaks lambamaski maha tõmbavad ja hundikoonu paljastavad, ei jää muud üle, kui tuleb järgmistel valimistel ise kandideerida.