/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Kui taasiseseisvunud Eestis hakati looma vallalehti, siis õilsa eesmärgiga anda vallaelanikele ülevaadet koduvalla elust, vallavalitsuse ja -volikogu tegevusest, vastuvõetud õigusaktidest. Kirjutati ühistegevusest, kohalikust koduloost, õnnitleti lapse sünni ja juubeli puhul, avaldati kaastunnet lahkunute omastele. Ajapikku tekkis vallajuhtidel himu lehti oma huvides ära kasutada. Nüüd on olukord selline, et mõnigi mõtleb: parem, kui neid vallalehti polekski.
Vallalehtede häda seisneb selles, et neid võetakse enamasti kui kah-lehti. Seetõttu ei laiene vallaväljaannetele need kokkulepped, mis kehtivad kohalike ja üleriigiliste väljaannete puhul. Eesti ajakirjanduseetika koodeksist pole enamik vallavanemaid ega vallalehtede tegijaid midagi kuulnud.
Nii saavadki võimalikuks Sindi linnalehe ning Vändra alevi- ja vallalehe sugused näited. Probleem pole ainult Pärnumaal, äsja kõmises üle riigi Viljandimaa Tarvastu valla juhtum, kus vallavanem korjas isiklikult postkontorist ära kogu vallalehe tiraaži.
Erinevalt maakonnalehest, mille kulusid katavad reklaami- ja lehetellijad, võetakse vallalehe tegemiseks vajalik raha kohaliku maksumaksja taskust. Kui maakonnalehe puhul on tegemist lepinguga, millest tellija saab loobuda, siis vallaelanikult ei küsita midagi. Nii ongi vallalehed võimulolijate poole kaldus. Pea kõik erakonnad on süüdistanud Pärnu Postimeest kellegi poolt olemises, kokkuvõttes näitab see tõsiasi lehe otseseismist ja kui, siis ainult lugeja poole kummardumist.
Kui vallalehed tahavad olla osa ajakirjandusest, peavad nad omaks võtma teatud käitumisreeglid ja põhimõtted. Jätkates nii nagu praegu, on kurioosumid alles tulemas.