/nginx/o/2009/10/14/250346t1hb525.jpg)
Lohutav oli lugeda Olev Udrase arvamust suurtööstuse vajalikkusest Pärnule (”Edasi saab minna vaid suurtootmise arendamisega”, PP 7.10.09). Ometi kord julges üks kogemustega mees öelda, et kuningas on alasti.
Veljo Kalep: Mõte läks liikuma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni selle artikli kommentaator kritiseerib, kuna on saanud valesti aru sellest, mida Udras peab vajalikuks. Olev Udras ei soovita 10 000 töölisega autotehast või metallurgiakombinaati, kuhu sajad laevad veavad kivisütt ja rauamaaki, vaid loetleb Pärnus olnud 200-400 töötajaga tööstusettevõtteid.
Kogu riigi kohta on öeldud, et Eesti on humanitaaria poole kaldu. Ühel suvel illustreeris seda suvise Pärnu Postimehe esilehekülgki. See oli täidetud ainult kultuurisündmustega. Siis mõtlesin, kuidas kaheksa-aastasena istusin naabertalu vanaperemehe ees, ta pügas minu juukseid ja vestluses küsis, kuidas talu põllutööd edenevad.
Sel korral tundsin end tähtsa (vana) inimesena. Tuleme tagasi praegusesse aega ja küsime, mida noored suudavad rääkida põllumajandusest, tööstusest ja tootmisest. Samal ajal oskavad nad rääkida oma tümpsumuusikast ja teavad sadade kaugete maade bändide nimesid.
Praegu on tööstus uue ilmega. Esialgu olid Fordi tehasehooned lähestikku, nüüd paneb Ford auto kokku mitmes riigis toodetud osadest. Oma esimesel reisil Helsingisse oli mulle uus see, kui nägin seal Saksa Siemensi kontserni tsehhi. Kümne aasta eest lugesin lehest, et Siemens loobus Torontosse filiaali rajamisest põhjusel, et Toronto tööjõul pole sellist kvalifikatsiooni, mis on vajalik nende toodete valmistamiseks. Arusaadav.
Minu kodu piirkonnas on palju immigrante, kellest enamik ei sobi saksa täpsusega. Olev Udrase soovitus Pärnu inseneride koondamiseks tooks kaasa nende hääle arvestamise nii, et Pärnus tugevneks noorte tehniline haridus (kutseharidus). Et noored ei idealiseeriks tümpsu tegemist bändides ega leivanatukese teenimist pallimänguga võõrriikide kolmandas liigas.
Oskar Lutsu ”Kevades” läks sakste parv jõe põhja. See tuletab mulle meelde praegu harva kuuldavat lauset ”Eesti on humanitaaria poole kaldu”, mis kõlab kui arg palve taevaisale.
Ja kui mõttes hakkan võrdlema linnu, siis üks pluss, mis on Salacgrival Pärnu ees, on seal toodetud sprotid, mida ostan oma Toronto toidupoest. Eelistan purki pandud Poola kapsast ja kurkegi.