Varastes 20ndates Johannes küsis: “Mind huvitab, miks on nii, et erakonnad pingutavad tohutult selle nimel, et ma teaksin, mis värvi nad on, aga mitte selle nimel, et ma saaksin aru, mis ideed neil on?” Küsimus kõlas ühes 1. mai “Minu Eesti” mõttekodadest, kus laua ümber kogunesid need, kes tahtsid arutleda Johannese püstitatud teemal, kuidas muuta valimiskampaaniad senisest sisukamaks.
Parajasti oli täies hoos europarlamendi kampaania, aga usun, et sama küsib Johannes praegugi, mil käib kohalike volikogude mehitamine.
Valimised võiksid olla üks põnevamaid perioode ühiskonnas – aeg, mil tehakse vahekokkuvõtteid võimuesindajate saavutustest ja tegematajätmistest ning arutatakse uute ideede ja suundade üle.
Selle põnevuse asemel kohtab siiski märksa sagedamini tüdimust, pettumist ja käegalöömist, mis paljude puhul väljendub kas üldse oma hääle andmisest loobumises või protestivalimistes, kus olulisem on olla kellegi-millegi vastu kui poolt. Muidugi on seegi kodaniku õigus, ent selline käitumine ei vii edasi.
Vajalik muutus, valimiskampaaniate kujunemine sisukaks ja eetiliseks, saab toimuda ainult juhul, kui selle nimel pingutavad nii kandidaadid kui valijad.
Kandidaatide panus saab tulla hoidumisega ebaausatest ja sisutühjadest võtetest, valijate oma kindlameelsusega sellist käitumist nõuda.
Kui valija, olgu siis mugavusest, teadmatusest, lootusetusest või hõlptulu soovist kantuna, laseb end lollitada asjasse mittepuutuvate või läbimõtlemata lubaduste, loosunglikkuse, peibutuspartide või äraostmisega, ta seda kõike kord-korralt üha enam saabki.
Abiks nii kandidaatidele kui valijatele koostasid Eesti kodanikuühendused tänavu kevadel hea valimistava põhimõtted, mille järgimine aitab tagada ausat valimisvõitlust. See on eelduseks, et kodanik saab teha asjatundliku valiku eri ideede ja kandidaatide seast.
Ega neis põhimõtetes mingit jalgratast leiutata. Kampaaniate rahastamine peab olema läbipaistev, avalikku võimu ei tohi kuritarvitada, lubadused keskendugu sisulistele küsimustele ning kandidaatide vaated ja seisukohad olgu avalikud. Kokku 11 teesi, mis tahtmise korral kellelegi üle jõu ei tohiks käia.
Ent palju seda tahet on? Suurim probleem neil valimistel näib olevat avaliku võimu kuritarvitamine.
Neid teateid tuli juba enne kampaania algust, kui linna- või vallajuhid olid kasutanud oma positsiooni, saavutamaks kellegi kandideerimist või sellest loobumist.
Kampaania ajal on see eri paikades jätkunud näiteks linna- või vallajuhi saavutuste reklaamiga maksumaksja raha eest, ligipääsu piiramisega valla- või linnalehte või valijate isikuandmete kasutamisega, milleks ülejäänud nimekirjadel võimalusi pole. See seab kandidaadid ja valijadki ebavõrdsesse olukorda.
Palju esineb valijate eksitamist, lubades näiteks asju, mille elluviimine nõuaks seadusemuutmist, mida kohalik volikogu teha ei saa. Või rahaliselt kulukaid lubadusi, mille puhul targu vaikitakse nende hinnast maksumaksjatele ja sellega kaasnevatest kärbetest mujal.
Endiselt kuuluvad valimisrepertuaari poriloopimine ja konkurentide sildistamine ning külalisesinejate-peibutuspartide kasutamine.
Mida teha? Kui mainitud tegevusi toimub teie vallas või linnas, teatage neist kohalikule meediale ning Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidule, mis avaldab ja kommenteerib selliseid näiteid ajaveebis www.ngo.ee/valimistava. Kasuks tuleb ühendusevõtt hea tava vastu eksija endaga. Mida rahulikumalt ja kindlamalt seda teha, seda enam see mõjub.
Teiseks maksab kiita kandidaate, kes selliste võteteni ei lasku. Mitte ainult nende poolt hääletamisega, vaid neile sellest teada andmisega. Nii saavad nemadki tuge sel moel jätkata.
Lõppeks taandub hea valimistava järgimine austusele valija vastu. Kui me kellestki lugu peame, ei suhtu me temasse kui ullikesse, kellele ajada tühja loba või keda odava meeleheaga ära osta. Tavaelus pöörame endaga nii käituvale inimesele selja. Teeme sama kandidaatidega, kes head valimistava millekski ei pea.