Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/10/17/251909t1h1ca2.jpg)
Internetiettevõtja Peep Laja on iseenda ülemus. Internetis osaühingu Internetirevolutsioon kaudu turunduskoolitusi müües on tal privileeg soovi tekkides kott pakkida ja mõneks kuuks maailma rändama minna, ilma et tema sissetulek selle tõttu kannataks.
Laja nimetab oma tegevust elustiiliettevõtluseks, kuid kinnitab, et praegusele elukorraldusele eelneb tal pikaajaline turunduskogemus nii Eestis kui võõrsil töötanuna. See viis loogilise jätku ehk oma firma loomiseni.
Olete öelnud, et lahendate turunduskoolitustega inimeste probleeme. Praegu peaks teie tööpõld lai olema?
Kõiki probleeme ma lahendada ei suuda, tuleb leida mingi nišš. Majandussurutisega seotult lahendan probleeme ettevõtteis, millel müük ei lähe. Räägitakse, et koolitussektor on maas, kuid augustis tegin koolituse, kus osales 55 ettevõtjat ja kümmekond jäi ukse taha, sest kohti polnud.
Novembris teen turismisektorile internetimüügikoolituse, sest minu meelest on Eesti turismivaldkonnas probleem, et firmad ei tea internetis müümise kohta midagi. Ma aitan neil saada välismaalased nende turismitalusse, paadilaenutusse või kuhu iganes, sest turist alustab oma otsinguid internetist. Selles kontekstis ma lahendan probleeme küll.
Madalseisus virelevatest ettevõtetest kuuleb iga päev.
Oleneb, millega tegelda. Makromajanduslikku analüüsi ma anda ei oska, aga minu sõbrad ettevõtjad ütlevad, et suuri muutusi toimunud pole. Turul on keskmiselt viiendiku võrra vähem raha, aga see ei tähenda, et raha on kadunud.
Kõige rohkem on kannatanud luksuskauba müük, tarbekaupa ostetakse edasi, sest riie peab seljas ja kõht täis olema. Luksusrõivaid või ehteid võib inimene tahta, aga ei vaja.
Samal ajal olid maailma kallite margitoodete valmistajad surutise alguses positiivselt meelestatud, sest nende kliendid teenivad üle keskmise, seega on vähem tõenäoline, et sissetulekud kahenema hakkavad.
Ühendriikides on see sektor kõige kõvema paugu saanud. Alati on lihtsam müüa asju, mida saab inimesele argumenteerida. Kui mina müün turunduskoolitust, saan rääkida, et see on investeering, mille kaudu saab tulevikus rohkem raha teenida. Kui müüa sõrmust, on see küll ilus, kuid seda pole otseselt vaja. Seda on keeruline müüa ajal, kui raha ringleb varasemast vähem.
Kirjutate oma kodulehel, et soovite aidata inimestel elada oma tingimustel. Kellele meist ei meeldiks kell kümme tõusta ja minna tööle millal iganes, aga olgem ausad, ühiskonna normaalse toimimise mõttes pole see võimalik.
Kõik inimesed ei peagi saama ettevõtjaks. Lääne ühiskonnas hakkab ettevõtjaks umbes viis protsenti inimestest. Arv võib natuke tõusta tänu sellele, et internetis äri alustamine on lihtsam kui näiteks oma juuksurisalongi tegemine.
Kapitali pole vaja. Minu eesmärk polegi kõiki Eesti inimesi ettevõtlusesse kaasata, vaid suunata neid, kellel on soovi ja pealehakkamist. Internetiettevõtlus ei tähenda, et istud niisama ega tee midagi. Tööd on palju.
Kuid tuleb teie juurde bussijuht ja ütleb, et on kuulnud, et teie, Peep, teate igavese edu valemit, see on teil kuskil sahtlis olemas. Talle meeldib väga bussiga sõita, aga ta ei soovi hommikul kell seitse liinile minna ja palub nõu. Saaksite hakkama?
On olemas mõiste “elustiiliettevõtlus”. Klassikalise ettevõtluse eesmärk on teenida maksimaalselt raha, kuid elustiiliettevõtlus on erinev vorm, kus kõigepealt pannakse paika kriteeriumid, millisena oma elu soovitakse näha: magada kella kümneni, päeval lastega pargis mängida või mida iganes. Üks viis on ehitada äri selle elustiili ümber.
Mina alustasin oma ettevõttega nii, et võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin, et tahan palju reisida, võimalusel kuu aega maailmas seljakotiga rännata. Mõtlesin, kuidas sellist elu saab elada. Jõudsin järeldusele, et palgatöö seda ei võimalda.
Tolle bussijuhi asemel teeksin samamoodi. Ta peab leidma bussimaailmas niši, kus oleks võimalik oma koht leida, sest kõik algab tahtmisest ja otsustest. Alati on mingid barjäärid, aga kui väga tahta, saab need murda.
Paljudele inimestele võib jääda mulje, et elate nagu rantjee: suvalisel päeval võtate seljakoti ja põrutate mõneks kuuks palmi alla puhkama. Aga sellele on eelnenud ju pikk protsess?
Seda ka. Kui ma olen palmi all võrkkiiges, siis sülearvuti on käes. Sel talvel ma kaks kuud ametlikult tööd ei teinud, käisin Kesk-Ameerikas reisil. Seljakotis oli laptop, iga paari päeva tagant võtsin endale mõne töötunni. Kui teha internetipõhine ettevõte, töötab firma tarkvara abil automaatselt.
Ma ei müü asju, vaid digitaalseid tooteid, neid ei pea keegi karpi panema ja saatma. Äri toimib minutagi. Kui seal olin ja palju tööd ei teinud, teenisin ikkagi rohkem raha, kui kulutasin. Loomulikult, sissetuleku lagi oli madalamal kui tööd tehes. Aga kui elustiil tuleb enne kasumit, on kõik korras.
Ettevõtlusnädala noortekonverentsil rääkisite, et levinud on praktika kopeerida mujal edukalt töötav äriidee ja panna see koduturul käima. On innovatsiooniaasta ja inimesi julgustatakse oma peaga mõtlema. Kas see pole kergema vastupanu teed minek?
Innovatsioon on nagu rulett, kus võidu tõenäosus on 47 protsenti. Kui panna mängu miljon, võib võita väga palju, aga ka kõigest ilma jääda. Tõelise innovatsiooniga – võib rääkida teenindusinnovatsioonist ja muudest pehmematest väärtustestki – ehk teaduses ja tehnoloogias läheb arendusteks suur raha ja risk on kõrge. Loomulikult on palju riskivabam võtta töötav mudel.
Aga innovatsiooniga täppi lastes teenib miljon korda rohkem kui ükskõik millise laenatud ideega.
Inimestel on tihti palju mõtteid, aga nad ei vii neid ellu, sest kardavad ebaõnnestuda. Kuidas hirmust üle saada?
Kui alustasin Eestis turunduskursuse pakkumist, ilguti mitmes kohas, et “pettur” ja “soolapuhuja”. Algus oli emotsionaalselt raske, sest mind süüdistati asjades, mida ma teinud pole. Haavav oli, kuid enesekindlus kasvab.
Kui Eestis hakkas edu tulema ja tekkisid esimesed rahulolevad kliendid, sain neile viidata. See andis palju. Nüüd on ükskõik, kui keegi ütleb anonüümselt halva sõna. Paksu nahka on vaja.
Hollywoodi superstaaridki ei loe enda kohta kommentaare, sest need on niivõrd valusad. Võid teha ükskõik mida, aga kui sa julged hallist massist eristuda, siis sind kritiseeritakse. Kanter võitis suvel pronksmedali, internet oli sõimu täis, aga siin tuleb teadvustada, et kritiseerijad on tihti ise tühjad kohad. Need inimesed, kes teavad, kui raske ja keeruline on kuskile jõuda, ei ütle selliseid asju.
Eesti ärimaailm on väike ja siin kardetakse musti plekke. Kuid vaadates Eesti Vabariigi skandaale, unustavad inimesed kiiresti. Savisaar läks peaaegu poliitikast erru pärast lindiskandaali, praegu on ta suurem kui eales varem. Ärimeestega on samamoodi. Kui tuleb ebaõnnestumine, mis pole seotud petmise, röövimise, valetamise või varastamisega, on tegu kogemuse ja õppetunniga.
Kui hoolega te eemal viibides Eesti elul silma peal hoiate?
Olen internetimaailma inimene. Ma olen kursis veebimaailmaga, aga seda, mis offline-ärides toimub, ma ei tea.
Te pole seda tüüpi ettevõtja, kes iga päev uurib majandusprognoose ja tutvub uute strateegiatega?
Üleüldine majanduskäik mind ikka huvitab. Ajakirjandust näen iga päev.
Olete palju reisinud ja võõrsil töötanud. Kui võrrelda Eesti ärikultuuri muu maailmaga, siis mis enim häirib?
Eestis on suhteliselt halb – “kõige halvem” ei saa öelda, sest olen hullematki näinud – teeninduskultuur. Kohutav! Tihti tunnen, kuidas mind kui klienti lükatakse nurka. Mujal sellist asja ei juhtu.
Rahvusvahelisest internetipoest Amazon tellisin Dubaisse raamatud, kahe kuuga pärale ei jõudnud. Võtsin ühendust ja kohe saadeti uued. Keegi ei kahelnud mu sõnades, sest nad mõistavad kliendi aja väärtust. Nüüd ostan kõik asjad sealt, sest nad usaldavad mind.
Ja siis imestatakse, miks Eestis e-kaubandus käima ei lähe: hinnad on kõrged ja teenindus kehv.
Sama võrdluse võib tuua toidu puhul: kas peaks eelistama kodumaist kaupa isegi juhul, kui selles on rohkelt e-aineid, või tuleks valida välismaine, kuid looduslik alternatiiv?
Siin on see patriotismiküsimus, aga loomulikult võiks mahepõllundusele rohkem rõhuda. Klienditeeninduse kohalt pole inimesel kokkupuudet talumehega, ta ostab toote hoopis Selveri letist.
Teenindust heidakski Eesti ärikultuurile kõige rohkem ette. Minu elukaaslane on ameeriklanna ja tema pere käis suvel siin. Muidu olen Eestis kehva kohtlemisega harjunud, aga kui on külalised mujalt riigist, oli mul palju kordi häbi.