Lumeinimeselt nime saanud auto üllatab meeldivalt

Škoda Yeti. Foto: Urmas Luik

Olen alati mõelnud, et miks linlasele maastur. Proovinud Škoda Yetit, ma vähemalt selle mudeli puhul edevuse taotlusele enam rõhuda ei söanda.

Resümee: Yeti näeb küll samuti hea välja, aga olulisem on, et see tundub olevat väga sobiv auto inimesele, kes suurema osa ajast sõidab küll linna- ja maanteeasfaldil, kuid käib seenel-marjulgi. Või peab oktoobrist aprillini oma linnalähedasest elamisest tööle sõites porist teed ja lumehange pelgama.

Yeti koht on kusagil neliveolise Fiat Panda ja VW Tiguani, Nissan Qashqai ning Ford Kuga vahel. Pigem kolme viimasena nimetatu lähedal.

Mulje muutus testi käigus

Test algas kahtlevalt, sest Yeti tundus pealt vaadates jupats ja seoses suhteliselt lühikese telgede vahega hüples veidi Pärnu mitte just ideaalsel asfaldil. Aga see tunne oli tunniga hajunud, sest küllalt suure üllatusena käitus Yeti korralikul maanteel niisama mugavalt kui keskklassi sedaan.

Päris porimülkasse nelivedu kontrollima ei roninud, jäädes uskuma asjatundjate võrdlusmärki teatavasti hästi roniva VW Tigua-niga, aga auklikul kruusateel oli selle vedrustuse ja seadistusega väga turvaline ning mõnus sõita. Igatahes unustasin pärast sadakonda kilomeetrit mitmesuguse klassi teed, et istun neliveolises linnadžiibis, ja lasin vilet.

Mis aga hüplemisse puutub, siis see oli tänava, mitte auto viga, veendusin samas kohas hiljem teise autoga.

Viies Škoda on universaalne

Škodal, mis VW gruppi sattumise ja eriti viimaste aastate arendustöö tulemusena on teinud nii kestvuses, mugavuses kui välimuses (olgem ausad, hinnaski) võimsa hüppe väga usaldusväärsete automarkide sekka, oli seni neli mudelit: Fabia, Octavia, Superb ja Roomster. Viies on nüüd Yeti, kombinatsioon mahtuniversaalist, väikeautost ja maasturist.

Yeti (toodetakse nii esi- kui neliveolisena) on ehitatud VW Octavia (seega VW Golfi) põhjale, on kümme sentimeetrit laiem kui Roomster, aga linnas liikumiseks ja parkimiseks sobivalt 4,2 meetrit pikk (telgede vahe siiski Roomsterist 39 sentimeetrit lühem). Tagavedrustus on laenatud VW Passatilt ja Sciroccolt ning see fakt viitab kolm sentimeetrit laiemale rööpmele ehk stabiilsusele.

Neliveolisele Yetile pakutakse 1,8-liitrist bensiini- (väidan, et viienda käiguga see hüppab maanteel mööda, kuuendaga läheb ka) ja kolme versiooni: 110-, 140- ja 170hobujõulisi diiselmootoreid (samu pannakse peale Passatitele, Superbidele, Audidele). Esiveolisele on 1,2-liitrine bensiinimootor (sellele on tulemas seitsmekäiguline DSG-käigukast).

Odavaima Yeti saab kätte   249 000 krooniga, hinnakiri lõpeb 400 000 krooni lähedal, aga lisavarustusega (võimsaim 15 500 krooni maksev hiiglaslik ja osalt elektriajamiga avatav klaaskatus) saab sellegi piiri alistada.

Kõik vastab ordnung'ile

Yeti nägu ehk esiots on tänu tulede uuele paigutusele, kroomitud iluvõrele ja jõulisele voldile kapotil ehk veidi üle disainitud, aga ikkagi ilus ja huvitav. Kõrged rattakoopad on nii jõudu rõhutavad kui maasturile vajalikud, kolmnurksed küljepeeglid meeldivalt suured. Nii välimusele kui võimalustele annavad juurde katusereelingud.

Salong on tänapäevaselt klassikaline. Nähtavus on suhteliselt kõrgelt ja ergonoomiliselt mugavalt istmelt väga hea, pea ei puutu lage tagaistmelgi.

Miski ei nagise, näidikud on selged, nupud suured ja kergesti käsitsetavad. Panipaiku loendasin salongis ligi kümme, väga head on allaklapitavad käetoed koos topsihoidjatega nii esi- kui tagaistmete vahel.

Pakiruum on tagaistmeid klapitamata suhteliselt väike, aga istmeid välja tõstes (ei lähe eriti kiiresti) saab selle mahtuniversaaliga võrreldavaks 1,7kuupmeetriseks veoruumiks muuta.

Kui pisiasju otsida, siis on Yeti varustatud esiaknal vihmasensori ja tagaluugil lisapiduritulega. Uksepiilarites on turvavöö (vastavalt sõitja pikkusele) kinnituse üles-alla nihutamise võimalus, laes avastasin prillitoosi ja esiistmete vahel ammu unustatud ja nüüd VW grupi taasavastatud mugava portatiivse tuhatoositopsi.

Yeti puhul tuleb kõige meeldiva kõrval arvestada, et nelivedu küsib rohkem kütust, mina sain 1,8-liitrise bensiinimootoriga auto keskmiseks 9,9 liitrit 100 kilomeetrile.

Aga: paneme ühte patta meeldivuse, mugavuse, ökonoomsuse ja ennekõike funktsionaalsuse ning siis on juba iga uut autot otsiva kodaniku valik, millise otsuse ta teeb. Yeti pole kindlasti halvemate valikute seast.