/nginx/o/2009/07/22/210558t1h7a15.jpg)
Tööpuudus Eestis on viimase poolteise aastaga kordades kasvanud. Kuni töö kaotamine ei puuduta inimest isiklikult, tundub see abstraktse ja kauge teemana. Kui ühel päeval aga juhtub nõnda, et tema senises ametis harjunud oskusi enam ei vajata, tuleb kibekähku hakata nuputama, mida edasi teha. Pere tahab toitmist ja kohustused nõuavad täitmist.
Järgnevalt mõni soovitus, kuidas majanduslanguse tingimustes ja uute seadustega muutuda inimesest, kes pelgab tööta jäämist, selliseks töötajaks, kelle palkamise pärast tööandjadki on valmis omavahel konkureerima.
Peamine vahend säilitada tööturul konkurentsivõime (sealhulgas saada tööd) on oma oskuste täiendamine ja uute omandamine ehk pidev õppimine. Maailm meie ümber muutub ja meilgi tuleb muutuda. Paljud töökohad, mida pärandati isalt pojale, on kadunud ega tule kunagi tagasi.
Aastal 1900 avaldati Tartu Postimehes kuulutus, et otsitakse uksehoidjat.
Töölesaamise eeldus oli kolme kohaliku keele - eesti, vene, saksa keele oskus. Üle 100 aasta hiljem on sisuliselt sama olukord. Et Eestis hästi hakkama saada, peab oskama vähemalt kolme kohalikku keelt.
Keeleõppimine ei nõua erilisi vahendeid, vaid pealehakkamist ja püsivust. Olemas on raamatukogud, tasuta rahvaülikoolide kursused ja internet.
Keeleoskus on eeldus ja konkurentsieelis hakkama saada tööturul, mille piirid ulatuvad Narvast Lissabonini. Nüüdisaegsed ametioskused peavad seda täiendama. Nii töötuks jäänud ehitajad kui kõik ülejäänud vajavad kiiret võimalust õppida uus amet ja asuda uuesti tööle.
Töötukassa makstav hüvitis aitab ära elada ning õppimisele pühenduda. Tänu maksutõusule on töötukassa, hoolimata suurenenud töötute arvust, jätkusuutlik ja kõik töö kaotanud inimestele pakutavad teenused on koondunud ühte kohta.
Sotsiaalministeerium on algatanud programmi, kus inimene saab individuaalse tööotsimiskava alusel koolituskaardi väärtusega kuni 15 000 krooni ja ise otsustada, millist koolitust valida. Enam ei pea ootama õppegrupi täitumist ega riigihangete tulemusi, mis seni on töötute koolitamisel olnud pudelikael.
Hädaabitööd ja sotsiaalsed töökohad on vajalikud, kuid sellegipoolest ei lahenda tööpuudust suurejooneline plaan võtta kõik töötud avaliku sektori palgale. Hättasattunud inimene ei tohiks kaotada tööharjumust ja töötu abiraha saamine võiks lausa sõltuda kohustusest osaleda nädalas paarkümmend tundi hädaabitöödel. Selliseid lihtsaimaid töid, olgu siis koristamist või võsalõikust leiab Eestist pärast prügikoristuskampaaniaid küll ja küll. Nende korraldamine ja selleks kuluv raha on muidugi omaette teema.
Sotsiaalsete töökohtade puhul tekib kõigepealt küsimus, kas see töö oli enne tegemata või tegi seda keegi, kes nüüd tööta jäi. Minu arvates tõi üks venekeelseid tööotsijaid telekanali uudislõigus ehedalt esile, mida ta trammipõrandapesijate töölevõtmisest arvab: predvõbornaja pokazuhha (valimiseelne väljanäitus).
Meil on juba ettevõtteid, mis on asunud uuesti kasvu teele. Mõni näide minu valimisringkonnast: Jalax Järvamaalt ja Hansa Candle Viljandist on tänu tellimuste mahu suurenemisele inimesi taas tööle võtnud. Neidki, kes just mõni kuu tagasi koondatud said. Ericsson tõi oma tootmise Eestisse üle, näidates, et siin on jätkuvalt soodne ettevõtluskeskkond, siia tasub investeerida ja töökohti luua. Tulemuseks on sajad töökohad. Peame arvestama, et globaalne majandus on konkurents. Kui toodetut saab müüa, on seda vaja toota. Lumeta talvedel viisaastakuplaani alusel lattu lumelabidaid enam ei vorbita.
Eesti tuleviku võti on ettevõtjate käes ja Eesti inimeste endi kätes. Ettevõtjad loovad töökohti, riik saab seda soodustada köitva maksu- ja majanduskeskkonnaga. Inimesed aga õpivad pidevalt, omandavad uusi oskusi ja teadmisi ning riik toetab seda mitmel moel. Elu nõuab, et nii ettevõtted kui inimesed oleksid valmis uuteks väljakutseteks.