Kirjanik soovitab lastele rohkem ette lugeda

Kätlin Vainola esimene raamat "Ville" jutustab tragist poisist, kes muidu on hea poiss, aga vahel kipub sekeldustesse sattuma. Foto: Ants Liigus

Kolmapäeval kohtus Pärnu keskraamatukogus saalitäie väikeste lugejatega lastekirjanik Kätlin Vainola.

Kirjanik rääkis oma raamatute "Ville", "Mia, Konrad ja avanevad uksed", "Kelli - peaaegu haldjas" ja "Metsaelu aabits" sündimisloost ning luges kuulajaile mõnest raamatust katkendeid.

Vainola alustas kirjutamist kunagises Tallinna pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat õppides. Loomingulise ühenduse TNT ehk Tallinna Noored Tegijad almanahhis ilmusid tema proosaluuletused, kantud noore inimese maailmavalust, nagu Vainola praegu ütleb.

Peale lasteraamatute on ta kirjutanud laulutekste koostöös muusikust abikaasa Allan Vainolaga, olnud kaasautor "Eesti slängi sõnaraamatu" koostamisel, töötanud emakeeleõpetajana ja on praegu ametis Eesti lastekaitse liidu projektijuhina, andes välja ajakirja Märka Last.

Saite täna saalitäie laste tähelepanu köitmisega väga hästi hakkama, ometi loobusite õpetajatööst?

Töötasin õpetajana pärast ülikooli lõppu poolteist aastat, siis jäin lapsepuhkusele ning pärast seda tuli võimalus tööle asuda lastekaitse liidu juures.

Kooliõpetaja töö pole kerge. Peab olema väga suure kutsumusega inimene, et seda tööd tõeliselt hästi teha.

Sellised õpetajad on suurt austust väärt. Mulle meeldib küll lastega kohtuda nagu täna siin, aga iga päev ei tunne ma sellist energiat, et klassi ette minna.

Olete õpetaja, ema ja projektijuhina laste probleemidega kindlasti kursis. Kas on mõni lastega seotud mure, millest ülejäänud vanematele kõige rohkem rääkida tahaksite?

Ei tea, kas ma emana isegi kõike kõige paremini teen ... Hiljutisel koolitusel rääkisid lasteaiakasvatajad, et paljudele lastele ei loeta kodudes raamatuid ette. See pani mind väga imestama, sest ise loen oma lapsele pidevalt ja minu tutvuskonnas on raamatute teemal kogu aeg juttu.

Arvan, et kui lastele loetakse ette häid lasteraamatuid ja muinasjutte, teeb see neid paremateks ja mõnusamateks inimesteks ning aitab edaspidi lugemisest ja kirjandusest naudingut saada.

Rääkisite lastele, et teie raamatud on osaliselt inspireeritud oma lapsepõlvest ja osaliselt lastest praegu teie ümber. Kui palju erineb tänapäeva laste elu paarkümmend aastat tagasi olnust?

Kõige rohkem elan vist kirjutades ikka oma lapsepõlve asju läbi, samal ajal märkan sedagi, mis praeguse aja lapsi huvitab.

Olen pannud raamatutes oma lapseeas kogetud sündmusi tänapäeva keskkonda. Väliselt on laste elus erinevusi palju, kas või tänapäeva arvutid ja palju suurem mänguasjahulk.

Samal ajal kui südamega oma last kasvatada, näed, et tegelikult tahavad lapsed ikka neidsamu asju ning tunnevad rõõmu samamoodi. Minu enda laps pole sugugi kogu aeg arvutis kinni: tahab õues olla, talle meeldib, kui raamatuid loetakse.

Arvan, et laste põhiolemus pole muutunud, pigem on muutunud keskkond, kas või turvalisuse vähenemine, autorohkus. Raske on võib-olla hoopis tänapäeva lapsevanematel muutunud keskkonnaga hakkama saada ja oma laste jaoks aega leida.

Lastekirjanikelt küsitakse ikka, kas ja millal nad täiskasvanute raamatuid kirjutama hakkavad. Kas teilt on oodata veel laulusõnu abikaasa muusikale?

Seda olen iseendaltki mõnikord küsinud. Kui tahad raamatut teha, peab kõigepealt tekkima tugev tunne, mis raamatu välja veab. Mõni mõte mul suurtele mõeldud raamatuteks on, aga tugevat tunnet veel mitte. Ikka lasteraamatu-mõtted tulevad pähe.

Laulutekste ei oska ma nii teha, et imen need mingil teemal pastakast välja. Siiani on kõik mu luuletused lihtsalt lauludeks saanud.

Kas lapsed võivad lugeda ükskõik mida, peaasi, et nad ikka loeksid?

Kohati tekib küll tunne, et loetakse igasugust jama. Vanasti ajasid emad lapsi malakaga "suurte" raamatutest ja armuromaanidest eemale, et mitte lastel pead segamini ajada. Vanemad võiksid lastele kvaliteetseid raamatuid ette sokutada ja sellega pihta hakata juba varases eas. Kui ainult mingit roosat udu lugeda, tundubki varsti, et raamatud on jamad.