Aivar Ruukel: Loodusturismi tähtsuse kasv on võrdelises sõltuvuses inimkonna linnastumisega

Foto: Andres G. Adamson

Soomaa rahvuspargi rahvusvahelise tuntuse suurenemine tähendab loodusturismiettevõtjate töövõitu ja liikumist ühise sihi poole - kinnistada Eesti kui loodusturismimaa Euroopa turismikaardil. Üks sellele kaasaaitajaid on matkakorraldajast haabjameister Aivar Ruukel.

Valitsuse määrusega 1993. aastal moodustatud Soomaa rahvuspargi kuuerevääri ehivad läinud nädalast turismisihtkohana Euroopa Komisjoni Eden-auhind ja Euroopa põlislooduse kaitsealade võrgustikku kaasamist kinnitav PAN-pargi sertifikaat. Need tunnustused räägivad looduskaitsjate ja kohalike elanike, ettevõtjate ja ametnike koostöövõimest ja -tahtest kujundada turism kui majandusharu loodust väärtustavaks ja piirkonnale tulusaks.

Soomaa rahvuspark on 1997. aastast rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgala ja järgmisel esitas Eesti riik oma põlislooduse pärli UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmiseks. Tegemist on üle-euroopalise looduskaitsevõrgustiku Natura 2000 ala ja rahvusvaheliselt tunnustatud lindude pesitsus- ja elupaigaga.

Aivar, üllatus-üllatus, Soomaa asemel olete hoopis ülikoolilinnas Tartus. Mida seal teete?

Alustasin kolme aasta eest õpinguid maaülikoolis loodusturismi erialal. Kevadel jõudsin bakalaureuse kraadini ja nüüd algas kaheaastane magistriõpe.

Bakalaureusetööna koostasite Soomaa turismipiirkonna jätkusuutliku turismi arengukava, magistriõppes uurite turismi mõju rabakooslustele ja soodele. Miks?

Bakatöö tingis vajadus elust enesest. Jätkusuutliku turismi arengukava olemasolu oli üks tingimusi Soomaa rahvuspargi liitumisel Euroopa põlislooduse võrgustikuga PAN Parks.

Magistriõppes pole mul veel päris selge, millise suuna võtan ja mis teemale keskendun. Suvel olin entusiastlik sooturismi teema suhtes, nüüd asjasse süvenedes olen aru saanud, et kaks aastat on liiga lühike aeg, et uurida selliseid stabiilseid ja pikaealisi kooslusi nagu sood.

Ilmselt valin uurimisteemaks midagi seoses loodusturismi tarbijatega, inimeste küsitlus ja tulemuste analüüs on selle lühikese ajaga realistlikum ülesanne.

Loete maaülikoolis esmakursuslastele loodusturismi aluseid. Milliseid põhitõdesid rõhutate?

Tahan, et noored kuulajad harjutaksid mõtlemist. Kena, kui nad hoomaksid loodusturismi tervikuna, kuid mõistaksid sealhulgas turismimajanduse vastuolusid. Näiteks, et loodusel ja kultuuril, mis enamasti motiveerib inimesi reisisihi valikul, pole selget hinda.

Looduses viibimine ei maksa üldjuhul midagi. Sellest tulenevalt ei ole mõistlik looduskasutus kunagi turismikorraldajate ainuvõimuses, vaid eeldab alati koostööd paljude asjalistega.

Kuulge, aga Taaralinnas olemiseks on teil sel sügisel hoopis olulisem põhjus kui õppimine-õpetamine: perre sündinud kaksikud tütred Luule ja Lilli. Kuidas ja kes otsustas nende nimevaliku? Teie abikaasa Ljuda on ju udmurditar, nii et teistsugusest kultuurikeskkonnast pärit.

Nimed tulid tittesid oodates iseenesest. Meil on õnneks nii palju kauneid omakeelseid nimesid. Milleks kasutada siis võõraid?

Mõtlesime, et teine nimi võiks olla udmurdipärane, aga loobusime. Tundub, et on õigem, kui inimesel on üks nimi.

Ljuda räägib väga hästi eesti keelt, aga kuidas ta Eesti oludega on harjunud?

Väga hästi on harjunud, tal saab Eestis elamise kogemust kuus aastat.

Kuidas teie looduslapsena, ikkagi 30 aastat Soomaal oldud, olete kohanenud linnaga?

Ma olen varem elanud kaks aastat Moskva lähistel kroonukasarmus ja hiljem aasta Rootsis õpilaskodus. Tartus elamise kogemuski on mul olemas, tudengipõlvest. Inimene on kohanev loom ja Tartu on ju õdus puust linn.

Mis on Soomaa väärtus teile?

Soomaa väärtus on selles, et siin on minimaalselt kõike inimesega kaasnevat ja suhteliselt palju alles loodust oma algsel ja põlisel moel. Ning see vähene inimkultuur, mis on, toimib looduse rütmide järgi.

Kuidas teist, Viljandis sündinust, soomaalane sai?

Lihtsalt. Isa Ain tuli 1979. aastal Jõesuu kolhoosi agronoomiks. Mulle sai Soomaa tuttavaks koolipõlves igasuviste paadi- ja -talviste suusamatkadega.

Aivar, maailm on nii suur ja lai, linnad on see marjamaa, millega külad inimestest tühjaks ahvatletakse. Miks teie paika olete jäänud? Karuskosele, kus majani viib üle Navesti kõikuv rippsild ja tares pole õiget elektritki?

Kahjuks ma ju ei ole praegu paikselt Karuskosel. Aga mõnus on teha juba plaane eesootavaks eluperioodiks. Mõnus on vaikselt vananeda ja maha rahuneda.

Kui sügaval peavad olema juured, et jääda paikseks?

Ikka väga sügaval.

Soomaa on tuntud oma viienda aastaaja ehk üleujutustega, kui majad kõrguvad veevälja vahel nagu Veneetsias ja ainus liikumisvahend on haabjas. Millal te oma esimese haabja tegite?

Eelmisel sajandil! Korraldasime isatalus Saarisoos 1996. aastal esimese haabjalaagri, kus legendaarse meistri Jaan Rahumaa käe all sain esimese aluse valmis.

Eelmise aasta suvel asutasite Jaan Keerdo ja Priit-Kalev Partsiga MTÜ Eesti Haabjaseltsi eesmärgiga säilitada ja edendada haabjakultuuri. Mida selts on suutnud oma egiidi all teha?

Paljutki. Meeskäsitöö päevad Karuskosel, laulupeotule vedamine veeteel Võrtsjärvelt Pärnu, haabjaehitused Aimla looduskeskuses, Narva muuseumis, haabjakultuuri populariseerimine Viru folgil, hansapäevadel Pärnus ja Tartus.

Kes on teie koostööpartnerid Soomaa rahvuspargis?

Kohalikud elanikud, soomaalased. Paljud, kes otseselt pole turismiga seotud, aga kelle elu on siiski turismist mõjutatud. Olen turistide tungimises nende igapäevaellu nagu vahemees. Mõni kohalik aitab loodusturismi arengule kaasa, pakub öömaja, kõhutäidet või käib teejuhiks.

Oluline on koostöö kaitseala inimeste ja muude Soomaad omaks pidavate asjalistega.

Loodusturism on üha laiema levikuga valdkond. Miks? Kas sellepärast, et linna elutempost saadud stressi ongi parim maandada näiteks räätsadega rabamatkal?

Arvan küll, jah, et loodusturismi tähtsuse kasv on võrdelises sõltuvuses inimkonna linnastumisega.

Millised on teie enda lemmikpaigad rahvuspargis, mis Pärnu- ja Viljandimaal võtab enda alla ligi 370 ruutkilomeetrit?

Väga mõnus on olla keset raba, olgu see Kuresoo, Kikepera või Valgeraba.

Jõed ja neil vaikne allavoolu kulgemine on kütkestav, vähem külastatavad Lemmjõe ja Raudna ülemjooks on lemmikud. Ja Karuskosel on mõnus!

Loodusturism vajab korraldajaid, kuid kas pole ohtu, et see saab üle korraldatud? Euroremondi kahhelkivid ja kipsplaadid on muutnud näiteks maakoolimajad hingetuteks kehadeks.

Olen nõus selle arvamusega traditsiooniliste ehitiste kohitsemise suhtes. Aga loodusturismi ülekorraldamise pärast ma praegu murelik pole.

Kust te oma energia võtate?

Talvine poolaasta on rahulik, turiste vähe. Siis on aega puhata, raamatuid lugeda, magada ja mõtiskleda. Suvine poolaasta on seda tegusam.

Meenutage mõnda head lugu oma tegevusvaldkonnast?

Suve elamuslikumaid matku oli laulupeotule toomine haabjatel Viljandist Pärnusse. Viiepäevane jõematk mõnusas seltskonnas pakkus hulgi ülevaid emotsioone.

Kas loodusturism on elustiil või äri, mis toob leiva lauale?

Minule on see meeldiv tegevus, kus üheks on saanud see, mis pakub huvi, ja võimalus end elatada.

Euroopas on vähe inimestest mõjutamata paiku, kus on välja kujunenud omapärane elulaad. Kuidas meie seda väärtust hoida suudame?

Mis looduskaitset puudutab, siis kaitse-eeskiri on meil hea. Kui sellest kinni pidada, pole ka ohtu. Nii lihtne see ongi.

Elulaadiga on keerulisem ja siin on kõik kinni soomaalastes. Arvan, et rahvuspargi olemasolu on Soomaa elulaadile positiivselt kaasa aidanud, siinseid väärtusi meile omale teadvustada aidanud.

Kas riigi seadused toetavad loodusturismi arengut?

Seadused on meil head. Aga häirib pidev looduskaitsesüsteemi reformimine. Ametkonnad ja nende vastutusala muutuvad paari aasta tagant. Eestil pole terviklikku strateegiat ega tegevuskava loodusturismiks üldisemalt või siis turismist looduskaitsealadel kitsamalt.

Soomaal on õnneks olnud koostöövõimelised ja teotahtelised inimesed, tänu kelle toimetamisele oleme seal, kus oleme.

Pälvisite hotellide ja restoranide liidult paar aastat tagasi auhinna kui Soomaa arendaja turismiobjektina. Kui oluline on tunnustus teile kui matkakorraldajale?

Ikka on tähtis, et su tegevust märgataks ja tunnustataks.