Kas mobiiltelefon peab tikkima?

Foto: Urmas Luik

Just niisugune küsimus tiksus peas, kui testisin uut Volkswagen Polot, pisikest ja armast, väiksele perele või peamiselt linnas liiklejale sobivat autot.

Olen ikka mõelnud, et milleks mobiilile need sinihambad, sim-salabimid, fotovõimalused ja teab mis veel, kui tähtis on helistada. Tihti jääb see põhifunktsioon tilina-tolina kõrval tagaplaanile ja keeruline aparaat ei tööta. Sama on auto ja selle paljude nii tähtsate lisadega. Mobla on ikka helistamiseks, auto sõitmiseks, eks?

Polo tundub lihtsam, kui on

Pologa paar päeva vuranud, leidsin, et midagi liigset selle 162 700kroonisest hinnast algava auto juures pole. Lihtne, loogiline, kõik vajalik olemas. Muljet lihtsusest aitas luua testauto armatuuri keskpaneel, kus nii raadio kui kliima juhtimine askeetlik.

Autot lähemalt uurides leidsin, et päris esimese (1975-81), teise (1981-94), kolmanda (1994-2001) ega neljanda (2001-2009) põlvkonna Pologa uusimat varianti ikka ei võrdle.

Esimene pidi viima punktist A punkti B, teine rõhus ruumikusele ja sportlikkusele, kolmas ja neljas panustasid kvaliteedile, uue Polo märksõnad on "disain" ja "dünaamilisus". Ning juhi abilisi on selles pealtnäha lihtsas autos omajagu (osa, tõsi küll, baasvariandile juurde tellitavad).

Räägime neljast turvapadjast (Polot on nimetatud selle klassi autodest turvalisimaks ja antud NCAPi viis tärni), stabiilsuskontrollist ja paigaltvõtu abilisest, kurvitule funktsiooniga udutuledest, tühja rehvi indikaatorist, kuni seitsmekäigulise DSG-variandini ulatuvast käigukastivalikust, muudetava kõrgusega pakiruumist, mahuandurist salongis.

Nii loomulikest asjadest, nagu ABS-piduritest, esiistmete soojendusest, eelpingutitega turvavöödest, poolautomaatsest kliimaseadmest või päevatulede automaatlülitusest rääkimata.

Hea väikese pere auto

Mõni eelistab auto puhul üksnes ökonoomsust, mõni vaatab vaid hinda. Üks on edev, teine rõhub võimsusele. Mina olen (loomulikult oma rahakoti sisu arvestades) alati pidanud tähtsaimaks funktsionaalsust ehk seda, milleks mul autot vaja on. Kas porist ja lumest läbitulekuks, pikkadeks otsteks, kellegi-millegi vedamiseks või peamiselt linnas liiklemiseks?

Alles siis, kui see selge, soovitan mõelda, kui palju see riist kütust küsib või kas ta on ilus.

Polo kohta julgen öelda, et see võib olla päris hea linnaauto ühele-kahele korteriinimesele väikese lapsega. Linnas on ta manööverdusvõime ja pöörderaadius väga hea, väiksus lubab Polot kenasti parklasse pakkida.

Suurt asja sellega ehitusmaterjalipoest küll koju ei too, aga luukpära midagi siiski võimaldab.

Lihtsa liigutusega saab tagaistme alla lasta ning siis sinna midagi juba mahub.

Käitub korralikult nii asfaldil kui metsas

Proovisin Polot nii maanteel kui kruusasel ja auklikul metsateel ning ausalt öeldes üllatusin üsna meeldivalt.

Kolmesilindriline ökonoomne mootor on veidi täiustatud ja häält kostab salongi vähem kui varasematel mudelitel. Neljanda käiguga tõmbas mootor möödasõidul veel korralikult, viies osutus paslikuks kiirendusega sõiduks alates 90 kilomeetrit tunnis.

Tõsi, iga päev selle natuke ülejuhitava ja lühikese teljevahega autoga Tallinna vahet sõita ei tahaks, aga harva ja suhteliselt lühikesi otsi heal asfaldil sõita pole üldse väsitav või ebamugav.

Veel parem mulje jäi metsateel, kus hea manööverdusvõime loikude vahel plussiks osutus ja treppis tee kardetust vähem auto hüppama ajas.

Kui plusside kõrvale miinuseid otsida, siis tagaistmel Polos (eriti, kui ees istuvad pikakoivalised) ruumi ikka ei ole. Tähendab, pidevaks pikaks teeks on sobivamaid autosid kui see.

Ja Polo kauniks, kuid veidi kurjaks disainitud esiots uhkeldab madala esispoileriga, mida pole raske kõnniteeserval ära rihtida.

Aga need pisiasjad ei peaks linnakorteri väikest peret autoostul verest välja lööma. Eriti masu ajal, mil hind on üks ütlemata tähtis faktor.