Tants läbi elu on hoidnud noore ja rõõmsana

Eldor-Georg Nõmm (vasakult), Helje Peet, Õie Vaarak ja Juta Padur albumimälestustes. Tantsijate elus oli suursündmus 1963. aastal, kui juhendaja Naima Ebrok pälvis ballettmeistri tiitli ja rühm üleliidulise taidlusfestivali kuldmedali. Aasta hiljem võeti nimeks Kajakas. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Pärnule kuulsust toonud rahvatantsuansambli Kajakas veteranide rühm Memmed-Taadid paneb punkti: viimast korda esinetakse 1. novembril Endla teatri laval.

Enamik kollektiivi kuuest paarist tantsis keskmiselt 58 aastat oma elust ja lõpetamine on sümboolne - Kajaka sünnist möödub tänavu 45 aastat.

"See on otseses mõttes tants läbi elu," tõdesid Juta Padur (76), Õie Vaarak (79), Helje Peet (74) ja Eldor-Georg Nõmm (78).  

"Punkti paneme põhjustel, et vanust üksjagu, tervis pole enam endine ja me ei taha folklooritantse õppima hakata," põhjendas rühma juhendaja Helje Peet.

Endla saalis tõusti püsti

Tantsuansambli Kajakas veteranide rühm moodustus 1991. aastal. Viis aastat hiljem, kui leiti pesapaik Pärnu pensionäride päevakeskuses, võeti nimeks Memmed-Taadid. 18 aastat on tantsijaid õpetanud Helje Peet.

"Helje pole ainult juhendaja, vaid ka tantsude autor," tunnustas Õie Vaarak.

Helje on seadnud 36 tantsu, millest populaarseimaks osutusid "Las mööduvad aastad", "Mul meelen kuldne kodukotus" ja "Kajaka lend". Endlas Kajaka juubelil tegi ilma "Las mööduvad aastad".

"Saalis tõusis rahvas püsti ja hakkas kaasa laulma. Küll oli uhke ja hea tunne," meenutas Juta.

Juhendaja enda meelest on olnud raskeim, samal ajal südamesseminevaim tants "Koit".

"Ka siis tõusis rahvas Endla saalis ja palus korrata. Kajas Tõnis Mägi esituses "Koit". Laevalgus oli kustutatud, selle asemel kasutasime elektriküünlaid ja tõrvikuid. Tantsu oli väga raske õppida. Kahjuks pidime esitamisest loobuma, sest kõik saalid ja lavad ei võimaldanud elektriküünalde ega tõrvikutega esineda," rääkis Helje.

"Tõnis Mägi ei tea tänini, et tema laulu järgi on kusagil tants seatud," märkis Eldor-Georg Nõmm.

Helje juhendab praegu veel Pärnu ingerisoomlaste maja Kul-lero rühma, sedagi juba 18. aastat. Peale selle on tal sama maja rühm Mummot.

Ühtlasi on Helje Peet Eesti NSV teeneline kultuuritöötaja, Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi aumedali omanik. 30 aastat kurtide rühma juhendajana peab ta selle töö suurimaks tunnustuseks 1972. aastal üleliidulisel taidlusfestivalil kuldmedalile tulekut. Muide, kurtide ühingu lasterühma Rannapääsuke juhendas Helje 18 aastat. Tantsurühma Auto ees on ta seisnud 45 aastat, olnud rühmaga pidevalt ETKVLi süsteemi laureaat ja tulnud üleliidulise taidlusfestivali laureaadiks.

Tantsija rikas elu

"Kui üldse pisikutest rääkida, siis tants on tõesti pisik, ka harjumus," tunnistas Eldor-Georg. Ta on kogu aja Õiega paaris tantsinud nagu Juta Eldor Peediga.

Helje visadusest ja huvist tantsu vastu kõneleb fakt, et oma puusaproteesidest hoolimata näitab naine ikka veel tantsusamme ette Kullerole ja Mummotele. "Aga Auto rühma juubelil olin sellistes valudes, et arvasin end kokku kukkuvat või hullumajja saadetavat. Operatsioonid on aidanud," nentis ta.

Et jalad pole enam nagu noortel, käed samuti, andis selgemalt tunda kümne aasta eest. Siis lõpetati laulu-tantsupidudel käimine.

Esinemist pole aga jäetud Pärnumaa traditsioonilisel "Memme-taadi" peol.

Eldor-Georg ei saa vaiki olla sellest, et tema partner Õie on Pärnu esimesi elukutselisi tantsijaid. "Ta käis Endla operettides tantsimas," märkis mees. Õie naeris selle peale vastu ja jutustas: "Tõsi, olin kutseline tantsija. Alustasin "Lõbusas leses" ja esimene tants rühmaga oli kankaan. Siis paiknes teater veel praeguse Rüütli tänava pangamajas. Operette oli teisigi, nagu näiteks "Rahutu õnn", kus ka laulja Georg Ots kaasa tegi. Mäletan kui ta tuli ja ringi käis: "Oi kui palju noori naisi Pärnu teatris on!" Etendusid "Linn Volgal", "Lumekuninganna". Viimases, mäletan, tantsisin Selma Ruubeliga menuetti."

Jutagi on Endla teatris näiteks "Libahundis" ja "Marizas" kaasa teinud. Eldor-Georg mäletab fakti, kui nad kogu rühmaga teatrietendusel esinema pidid - see oli siis, kui tantsuansamblit Kajakas veel polnudki.

Vestluskaaslased meenutasid purukspommitatud Endla teatrit, kus Juta tantsis lapsena Edith Olt-ropi rühmas ja Helje käis kaasas teatri orkestris mänginud isa Ants Niiduga. Eldor-Georg sai oma esimesed tantsud selgeks Rääma "ülikoolis" Marie Valdma käe all.

Tantsupisik pole üheski peres hävinud, vaid elab edasi lastes või lastelastes. Õie tütar on tantsinud Kuljuses ja harrastab line-tantsu, Juta ja Helje lapsed ning Eldor-Georgi lapselaps kannavad samuti seda pisikut. Vanemate ja vanavanematena tuntakse sellest heameelt, ühtekuuluvus on suurem ja kohtudes jätkub juttu kauemaks.

"See on ju rõõm, elurõõm. See on meie kultuur, milles laste ja lastelaste kaudu edasi osaleme. Meie oleme näide sellest, kui rikas on tantsija elu, jõudku vaid teised Kajakadki niisama palju. Soovime neile selleks jaksu ja lõppematut tantsurõõmu!" võttis nelik kokku jutuajamise-meenutuse.