Pärnu masinatehase tõus ja langus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Malmisulatusahju käikulaskmine 1964. aastal.

FOTO: Erakogu

Lähiajal lammutatakse viimane Pärnu masinatehase tootmishoonete kompleks Rääma tänaval. On uus aeg ja kõik vana peab kaduma.

Seileri metallitööstuses 1935. aastal ehitatud omnibuss.

FOTO: Erakogu

Masinatehase piimajahutid olid farmides nõutav kaup.

FOTO: Erakogu

Trummelpastörisaatorite tootmisega alustati 1950. aastal.

FOTO: Erakogu

Pagaritööstusele valmistati kahte tüüpi taignakomponentide doseerimisjaamu.

FOTO: Erakogu

Piima rasvasisalduse määramise tsentrifuug.

FOTO: Erakogu


Kuna olen tehases tegev olnud üle 17 aasta, pean oma kohuseks meenutada ühe Pärnule ja kogu Eestile väga olulise ettevõtte käekäiku.



Eellugu


Pärnu masinatehas tugines kahe ettevõtja - Martin Seileri ja Reinhold Strycki julgusele alustada linnas sisepõlemismootorite tootmist. See oli üliriskantne algus. Tänini ei ole ükski teine Eesti ettevõte sisepõlemismootoreid tootnud. Kuid petrooleumi kättesaadavus paranes ja kalurid tahtsid asendada üle jõu käiva paatide sõudmistöö mootoriveoga. Talupidajategi suur soov oli vahetada tonne kaaluvad aurulokomobiilid välja oluliselt kergemate sisepõlemismootorite vastu.



20. sajandi alguses oli Pärnus masinatööstus olemas: Karl Se-bulke töökoda, mis asus praeguse linakombinaadi territooriumil, valmistas mõningad kuumpea-naftamootorid.



Sebulke pisikeses töökojas said esimesed metallitöö kogemused Seiler ja Stryck. Nad asutasid 1920. aasta lõpul ühise ettevõtte, mis sai nimeks mehaanika töötuba Stryck ja Seiler.



Esimeseks toodanguks olid ühesilindrilised kahetaktilised petrooleumimootorid. Esimene mootor lastigi käiku Strycki vannitoas Jannseni 44. Kalurid nägid otsekohe aerupaatidele mootorite paigaldamise eeliseid. Töötuba sai tellimusi viiehobujõulistele mootoritele, mis koos sõuvõllidega sealsamas jõe ääres paigaldati.



Kuid kaks kõva noort meest said vaevalt kolm aastat koos töötada, kui toodangu valikul tekkisid lahkhelid ja 1923. aastal lahkus Seiler Strycki ettevõttest.



Mootoritehas R. Stryck


Stryck jätkas iseseisvalt kahetaktiliste petrooleumimootorite tootmist. Ent tema tehase toodang jäi väiksemaks kui Seileri omal. Mootorid eksporditi, aga tellija soovil paigaldati paatidesse kohapeal. Valmistati detsimaalkaale ja juustupressegi.



Hoonestik oli viletsavõitu, põhilise moodustasid Strycki elamuga külgnev tootmishoone ja mitu kuuri. 1940. aastal töötas tehases 29 inimest.



Uus võim andis ettevõttele uue nimegi - mootoritehas Prole-taar. Seda nime kandis tehas 1958. aastani.



Jätkati kaheksat tüüpi mootorite tootmist, kuid väiksel arvul. Äraelamiseks remonditi autosid, pärast sõda oli sõidukeid kümneid tüüpe.



1946. aastast elavnes tehases tootmistegevus. Remonditi kalalaevu, jätkati juustupresside tootmist. Moodustati brigaadid kalakombinaatide  ja -vastuvõtupunktide mehhaniseerimiseks. Selleks valmistati ja monteeriti kalapumpasid, transportööre ja abiseadmeid.



1947. aastal hakati valmistama kakuamiankruid, samuti valmis 95 paadimootorit.



1956. aastast hakati tootma kümnehobujõulisi petrooleumimootoreid. Mootorite tootmine kasvas aasta-aastalt. Nii oli 1957. aasta toodang rekordiline - 589 mootorit.



Kuna mootorite tootmise suurendamine ei osutunud vajalikuks, alustati 16tonnise survejõuga ekstsentrikpresside tootmist. Kümne järgneva aastaga tehti neid 3600.



Metallitööstus AS Seiler


Seiler asutas endale töökoja praeguse Pika tänava kanti, mõne aasta pärast seadis ta sisse valukoja Lootsi tänaval. Primitiivsetes oludes valati malmi ja pronksi.



Põhitoodanguks olid neljataktilised petrooleumimootorid. Võib vaid imetleda tolleaegsete omanike ja ühtlasi tootmisjuhtide ettevõtlikkust, samuti tööliste visadust, kui nad viletsatel tööpinkidel ja kehvades olmetingimustes julgesid mootoreid toota.



1926. aastal ostis Seiler Pärnu linnavalitsuselt Rääma 17 tühjaks jäänud Eesti esimese elektrijaama hoone. Ta tõi oma ettevõtte sinna üle. Tööliste arv lähenes sel ajal juba 50-le. Peale petrooleumimootorite valmistati tuletõrje käsi- ja mootorpritse, remonditi autosid ja sõjalaevu.



1934. aastal muutis Seiler oma ettevõtte aktsiaseltsiks Metallitööstus A/S M. Seiler. Sellest ajast Teise maailmasõja alguseni töötas ettevõte stabiilselt ning kasvas jõudsasti. Valukodagi toodi Lootsi tänavalt Rääma tänavale. Võeti kasutusele elekterkeevitus.



1935. aastal hakati välismaalt toodud autošassiidele valmistama ja paigaldama keresid, kabiine ja veokaste. Vanemad inimesed mäletavad Eesti kruusateedel veerenud punaseid ja kollaseid omnibusse.



Samas alustati ühe- ja kahesilindriliste diiselmootorite tootmist laevade ja põllumajanduse tarbeks. Samuti tehti viljapeksumasinaid, mida komplekteeriti oma ettevõttes valmistatud mootoritega. Toodangus olid turbapressidki ja prooviti valmistada puugaasigeneraatoreid autodele paigaldamiseks.



1939. aastal sõja lähenedes tehase tootmistegevus rauges. Sel ajal oli tehases 120 inimest. Jäid põhiliselt juhutööd: remonditi autosid, põllumajandusmasinaid. Töötajad olid laiali valgunud.



Uus algas


Tehase nimeks sai 1941. aastast Eesti Mootor. Elati ikka vaid remondi- ja juhutöödest. Vene vägede saabudes septembris 1944 oli tehas pea hävinud. Tulekahju oli haaranud kõiki hooneid. Järel olid üksnes müürid. Põlenud oli ajaloolise elektrijaama katuski.




Alles 1945. aastal oli võimalik minimaalset tootmistegevust arendada. Alustati plekksepatöödega, valmistati piimakanne ja lüpsikuid. Tehti algust valukoja taastamisega, sest suurenes vajadus malmvalandite järele. Autode ja traktorite remont oli tehase olulisemaid tegevusalasid 1949. aasta lõpuni.  



1950. aastal sai tehase nimeks Pärnu mehaaniline piimatööstusseadmete tehas.



Laiendati plekktoodete valmistamist ja lasti välja üle 21 000 plekknõu. Samal aastal hakati tootma kaseiinikuivateid, võimasinaid, pastörisaatoreid.



1952. aastal allutati tehas Moskvale ja sai uue nime - Pärnu mehaanika tehas.



Sestsaadik jäidki põhitoodanguks trummelpastörisaatorid, mida 1970. aastaks oli valmistatud juba 55 000. Suurenenud tootmisplaan nõudis avaramaid tootmispindu. Taastati treitsehh, ehitati galvaanika-jaoskond, jätkati malmivalu. Ehitati oma katlamaja.



Augustis 1958 ühendati Pärnu mehaanika tehas ja mootoritehas Proletaar Pärnu masinaehituse tehaseks, alluvusega ENSV rahvamajanduse nõukogule.



Sellest ajast algas tehase tormiline areng.



Tehasesse hakkas saabuma kõrgharidusega insenere. Komplekteeriti tehnikaosakond, kus lõpuks oli 68 töötajat. Ehitati mitu tootmishoonet.



Suurim murelaps oli valukoda. See toodi Rääma tänavalt üle Jannseni tänavale. Samuti alustati valukoja mehhaniseerimist. Ehitati vormimuldade transportöörid. 1964. aastaks valmis uus malmisulatusahi. Paigaldati haavliprits ja vibrorest. Osteti juurde vormimismasinaid ja valmistati kohapeal telferkraanad sulametalli ning vormkastide tõstmiseks. Seetõttu kasvas valukoja aastatoodang 1400 tonnilt 1961. aastal 2800 tonnini 1969. aastal.



Siiski jäid valukojas töötingimused kehvaks kütte, ventilatsiooni ja ruumiprogrammi poolest. Oli ju valukoda rajatud 13 Strycki-aegsele kuurile.



Tehase nomenklatuuri lisandusid piimasuhkru tsentrifuugid ja kalasoolamismasinad. Viimasena nimetatuid tehti umbes 100 aastas. Aastatel 1960-1966 lasti välja 1540 hüdraulilist pressi, mille survejõud oli 60 tonni.



Kuigi toodangu valik oli küllaltki kirju, lisandusid 1963. aastast piimajahutid, mis olid kolhoosides väga vajalikud piima säilitamisel. 1965. aastast hakati tootma kuuekuupmeetrise mahuga piimatanke, mida ühtekokku valmistati ligi 3000.



Peale eelloetletu hakati pagaritööstusele tegema tainakomponentide doseerimisjaamu, neid oli kahte tüüpi. Piima-, kala- ja pagaritööstuse seadmetele lisandusid laevade auru- ja elektritoitekatlad.



Rahvatarbekaubast lasti seeriaviisi välja suure populaarsuse võitnud ja Soome saunas kasutusel malmahjusid koos boileritega, kasvuhoonete karkasse ja saepuruahjusid.



Plaanimajandus pärssis arengut


Rahvamajanduse nõukogu kaotamisega 1966. aastal allutati tehas Moskvale. See tõi kaasa tehase tootmisplaani järjest suurema kasvu. Sagenesid häired materjalidega varustamisel, kuna varustussüsteem oli muutunud kohmakaks.



Tehase tehnikaosakonnal tuli mitmekesise toodete nomenklatuuri, seega väga erinevate detailide valmistamise tehnoloogia väljatöötamisega suurt vaeva näha.



Mitmest NSVLi projektibüroost tulnud seadmete projektid tuli ümber teha vastavalt tehase võimalustele. Ebarütmiline materjalidega varustatus tingis konstruktsioonide muutmist. Pidev ratsionaliseerimine oli tehasele hädavajalik, et kokku hoida metalli. Jooksval aastal säästetud materjali sai kasutada ettevõtte remondi- ja ehitustegevuses.



Iga-aastane kümneprotsendine tootmisplaanide kasvatamine Moskvast nõudis tootmispindade juurdekasvu, ehituse limiite aga ei antud. Nii tuligi püstitada ajutisi hooneid.



Möödunud sajandi 70. aastast sattus tehas raskustesse üha suurenevate tootmisplaanide täitmisega. Kuulõppudel tormati, tekkis ületunnitöö. Insenertehnilised töötajad, instrumentaaljaoskond ja peamehaaniku osakond haarati kaasa tootmisesse. Seoses sellega hakkasid tehasest lahkuma insenerid ja tehnikud. Pealegi oli linna paljudes ettevõtetes paindlikum palgasüsteem. 1979. aastaks oli ära läinud juba üle 30 inseneri.



Algas tehase tehnilise taseme langus. Toodeti küll mitut liiki piimajahuteid ja piima rasvasisalduse määramise tsentrifuuge, kuid normaalset rütmi ei saavutatud. Lisandusid tehase ühest ministeeriumist teise ületõstmise vaevad.



Nii elati kuidagi 1997. aasta augustini, mil tehas läks erakätesse. Sellega lõppes 39 aastat Pärnu masinatehase nime all tegutsenud ettevõtte ajalugu.



Uue firma nimeks sai AS Masinaehitaja. Kuid konstruktoritest ilma jäänud Masinaehitaja ei suutnud saada masinatehase väärikaks järeltulijaks. Ei töötatud välja originaaltooteid ega uuendatud tööpinkide parki. Lepiti vaid allhanketöödega. Lõpuks sai tehase hoonestik Jannseni ja Ilvese tänaval lammutatud, nüüd on järg Rääma 17 hoonete käes.



Lõpetuseks


Imetlen veel kord Pärnus masinaehitustööstuse rajajate Strycki ja Seileri ning tolleaegsete tööliste visadust. Neist kellelgi polnud ju tehnilist haridust. Joonised olid primitiivsed, olud rasked. Nii on teada juhtum, kui töölistele palgaraha saamise tagatiseks vedas Seiler kümme mootorit Pärnu Panga keldrisse. Ja ikka jätkas tootmistegevust.



Too visadus kandus Pärnu masinatehasesse, kuna paljud enne sõda tehases ametis olnud töömehed oskasid tööst lugu pidada ja andsid teistele eeskuju.



See artikkel ei ole kirjutatud ainuüksi selleks, et loetleda suurt hulka tehases seeriatena toodetud masinaid.



Soovin siiralt, et märgataks sadade tehase patriootide tublit tööd. Iga toote juurutamine oli seotud pingete, närvikulu, pahanduste ja leppimistega. Pingutati maksimaalselt ja nurisemata. Siis olid sellised ajad.



Ma ei nimeta selles artiklis juhtide ega reatöötajate nimesid. See oleks ülekohtune, kui Pärnu masinatehase ajalugu piiritletaks vaid mõne või mõnekümne nimega.

Tagasi üles