/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/02/99996t1h05db.jpg)
Nüüd, kui valimistulemused on kinnitatud ja kohalikes omavalitsustes selguvad võimukoalitsioonid, hakkab huvitama küsimus: mis võinuks ja saanuks minna teisiti? Võtame näiteks Pärnu.
Kalev Vilgats: Mis võinuks Pärnus minna teisiti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sündimata oleks võinud jääda valimisliit Aus Pärnu (ja mõni veel). 528 häält kogunud Martin Helme pääsenuks Pärnu volikokku näiteks Toomas Kivimägi valimisliiduga.
Tundub, et kõige enam võinuks üldist tulemust mõjutada Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Paraku mõjutas sotside kampaaniat nende esinumbri Epp Kloostri hiiglakõrge linnapeaambitsioon. Igal juhul polnud sotside lootustel mingit seost kaine mõtlemise ega oma tegeliku positsiooni mõistmisega Pärnu poliitilisel kaardil.
Üsna ühemõtteliselt lükkasid sotsid kõrvale Pärnust pärit inimese, kes Kivimägi valimisliidult võinuks napsata ühe koha, Isamaa ja Res Publica Liidult teise ja luua aluse sotside paremale tulemusele, mida oleks saanud võrrelda IRLi omaga. Jutt on 2004-2009 Euroopa Parlamendi liikmena töötanud Marianne Mikkost.
2. märtsil 2003 toimunud riigikogu valimistel oli Mikko Pärnumaa esinumber ja 1299 häält kindlustanuks talle koha Toompeal, kui vaid tema enda koht sotside üldnimekirjas olnuks kõrgemal.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kogus Mikko riigis 5263 häält, neist Pärnumaal 774 ning Pärnu linnas 445 häält. Toomas Hendrik Ilvese valimisedu tuul viis Mikko Brüsselisse. Tema panust sotside häältepotti tänavu suvel me ei tea, sest vahepeal muudeti valimiste avalik nimekiri suletuks ja sotside tulemus aitas Brüsselisse hädavaevu nende esinumbri Ivari Padari.
Olles näinud Mikkot kampaaniat tegemas, võin kinnitada, et tema kandideerimisel saanuks pärnakad kindlasti osa väga põnevast valimisvõitlusest.
Eeskätt oleks kujunenud duell IRLi esinumbri Annely Akkermanni ja Marianne Mikko vahel. Mõlemad on Pärnus lõpetanud sama keskkooli, sarmikad ja läbilöögivõimelised, ühel kogemus kohalikust valitsemisest Kihnu saarel, teisel Euroopa Liidu esinduskogust.
Usun, et teistmoodi oleksid jagunenud valimistel põhimõtteliselt naiskandidaatide poolt olijate hääled.
Võimalik, et sotsid oleksid praeguse kahe asemel saanud volikogus kuni neli kohta. See võimaldaks küsida kaalukamat ametikohta linnavalitsuses. Korralikku tooli, mitte taburetti, võivad sotsid nõuda ikkagi, sest tänu neile said ülejäänud koalitsioonipartnerid just sellise tulemuse, nagu neil on.
Aga tegelikult lepivad sotsid pildil olemiseks sellega, mida neile antakse.
Kõigi kohalike valimiste üksikkandidaatidest Pärnumaal aegade tugevaima tulemuse saavutanud Koit Pikaro olnuks oma häältega mõnes nimekirjas kindlalt volikogus.
Mis puutub valdadesse, siis mõnelgi pool katkutakse juukseid: oli siis vaja moodustada samasuguste vaadete puhul kaht nimekirja, et volikogus otsustavast lisakohast lihtlabaselt ilma jääda! Ja kahjutunnet jätkub järgmiseks neljaks aastaks.