Kõima mees Ülo Kirst läks Ameerika autode õnge

"Kus Ameerika autol on ikka mootorit peal!" näitab Ülo Kirst vaimustusega oma Lincoln Buick Roadmaster 75 (1958) kapoti suunas. Sõidud selle autoga on veel ees. Foto: Urmas Luik

Pärnumaal Audru vallas Kõima külas elav Ülo Kirst tunnistab: "Olen vanade Ameerika originaalautode fänn, võiks öelda, et sõltlane."

Sõltuvushaigus on mehe enda sõnutsi kestnud 12 aastat ja tänavu juulis pälvis pühendumus esimese tunnustuse: Haapsalus üheksandat korda toimunud näitusel "American Beauty Car Show" tunnistas žürii talle kuuluva helesinise Lincoln Premiere Coupe 2D HT (1957) klassikaliste autode klassis parimaks.

Muide, Ülo pole peres ainus, kelle harrastus parimaks tunnistatud. Abikaasa Rita hobi nokitseda aias ja kaunistada kodu tõi Ojakääru talule Pärnumaa kauneima kodu tiitli.

Kodus ehitab mees autokollektsioonile varjualust, kuid naerab: "Juba tundub, et kõik ei mahu ära, auto on kuus meetrit pikk ega ole garantiid, et ma neid juurde ei osta."

Haapsalu žürii üllatas

"Tegelikult oli see mul esimene kord näitusel osaleda. Ise ma kohal olla ei saanud, lasin sõbral auto Haapsallu viia. Parimaks tulek oli üllatus. Olin žürii meelest parim, rahva lemmikuks auto ei tulnud, aga hea, kui esimese korraga kohe hästi läheb. Ilmselt olid žüriis pädevad inimesed," arutleb ta.

Ülo toonitab, et tema püüab hoida auto võimalikult originaalilähedase. See annab lõpuks sõidukile tänapäeva korraliku auto hinna või isegi rohkem. Võiduauto on haruldane selle poolest, et ta sarnaneb täpselt omal ajal tehasest tulnuga.

Kokku on garaažis seitse neljarattalist, millest vaid kahega sõita saab. Ülejäänud vajavad veel tööd ja on kas pooleldi valmis või vrakkideks kistud. Lincolne on kolm. Musta värvi Cadillac (1953) on haruldus: see masin on olnud kunagi Oregoni missi auto ja niisama vana kui Ülo ise.

Mees kahetseb, et vaba aega jääb vähe. Näiteks sel suvel polevat ta eriti midagi oma lemmikute heaks teha saanud. Tal on juhtida kaks firmat, Micromegas OÜ ja Elektra OÜ, kus peale tema on juhtkonnas ainult raamatupidaja ja kogu töö jääb enda teha.

Inglismaalt toodud helesinise Lincolni ehk Haapsalu ürituse võiduautoga polnud tal õnneks palju vaeva: auto kuulus enne ostmist erakollektsionäärile. Punast värvi Buick Roadmaster 75 (1958) on samuti brittide kodumaalt koju sõidutatud nagu võiduautogi ning vajas kapoti ja tiibade värvi kohendust. Kuid 1961. aasta Cadillac de Ville tõi mees 12 aasta eest USAst. Selle kallal on Ülo ise nokitsenud, ülejäänud autode puhul on kutsunud abilisi. Autofanaatiku väitel leiduvat Pärnus väga häid meistrimehi, isegi istmetetegijaid.

"Võtan vanast istmest riidenäidise, saadan Ameerikasse Portlandi, kus on firma, mis teeb laboriproovi ja koob selle järgi uue katteriide. Ühe pooleli Lincolni tarvis saabus äsja väga uhke brokaat. Cadillacil on täisvillasest Inglise kangast katted, mis sain varem kätte, ja istmedki on juba valmis. Kangas on täpselt selline nagu autol tehasest välja tulles," räägib Ülo kui muinasjuttu.

Muidugi saaks anda vanale autole tänapäevase sisu ja väljanägemise, mida mõni teebki, kinnitab Ülo. "Võib-olla ühe masina juures teengi nii, kuid siiski on mu põhieesmärk korrastada autod võimalikult originaalilähedaselt," rõhutab ta. Mehe arvates tuleks uunikumsõidukeid hinnata kahes klassis: originaalilähedased ja tänapäevaste vahenditega üles ehitatud.

Suur auto kõditab vabadusiha

Ülo arutleb, et tal pole mingit kõlavat tausta või põnevat lugu selle kohta ą la "juba lapsena armastasin autodega mängida". Poisikesena meisterdas Ülo meelsasti hoopis puust purjelaevu.

"Kui ma esimest korda Ameerikas käisin, millest on juba 16 aastat tagasi, mõtlesin: ühe sellise tiibadega tegelase ma ikka ära tooma pean. Suur auto tundus mulle vabaduse sümbolina. Ja kui ma Ameerikas sellise suure autoga ringi sõitsin, tunnetasin ja nautisin täiega vabadust. Silmapiir oli kaugel, sõites nägin kümmekond miili ette," räägib Ülo. "Nüüdseks olen teisigi siin Pärnus nakatanud ja koos nendega otsimas-ostmas käinud. See haigus on hull, ekstra auto pärast sõidame välisriiki."

Ülo kinnitusel ei lähe hobiga tegelemine siiski nii kaugele, et kodune elu kannataks. "Kui midagi niisugust peaks juhtuma, jätan järele," väidab ta. "Naine ütles, et miks sa neid koguma pead, piisaks sulle kahest küll. See on tõsi. Aga ma mõtlen autosid vaadates: siin on ju mu tõeline pensionisammas. Võrreldes praegusi hindu nendega, mis olid 12 aastat tagasi, kui alustasin, võib öelda: hinnad on ainult tõusnud ja tõusevad veel, sest neid autosid ju enam ei tehta."

Ülo arutleb, et kui tõesti tuleb aeg, kui raskeks läheb, peab autosid otsast müüma hakkama. Ja see oleks kindlasti kurb.

"Autode kogumine on küll kiiks, aga mitte kõige hullem - see on vanale asjale uue elu andmine ja minu arvates investeering," ütleb Ülo.

Mõistusega võtab mees garaažis nokitsemistki, tunnistades, et ei pea end teab kui heaks mehaanikuks, aga iga remondikorraga saab aiva targemaks.

"Mul on põhimõte, et kui jään näiteks Cadillaciga teele, pean oskama vea üles leida. Nii palju õpin masinaid osakaupa kokku pannes küll, et mootoriga hakkama saada."

Mis osadesse puutub, siis neid leiab interneti abil, kuid vahel tuleb otse Ameerikast tellida. Parajasti ongi üks remondikomplektidest üle suure lombi saabunud ja sellest saab Ülo selgitust mööda uue mootori, mis nii raske, et mitme mehega tõsta tuleb.

Miks ikkagi Ameerika autod? Ülo täpsustab: seemneks oli sakslaste Mercedeski. Ajab siis silmad suureks ja venitab lause alguse pikaks, ise käega Lincolni kapotile osutades: "Kus Ameerika autol on ikka mootorit peal! See teeb korralikku karu häält ja on tõsiselt võetav asi. Tal ei ole turvavööd, sest sellele autole ei ole seda tehtudki. Mulle ei meeldi, kui olen kuskil kinni. Tahan olla vaba mees, mulle on vabadus üle kõige!"