/nginx/o/2009/10/30/258429t1h7b12.jpg)
Tervitusi taas kord Atlandi ookeanilt! Pärast seda, kui olin läbi lugenud oma eelmise kirjatüki põhjustatud kommentaariumi, milles sõna võtnud teadsid Islandil kirjeldada pikki polaaröid ja paksude turbaseintega talvemaju, kuumaastikest ning luust-lihast läbi tungivast külmast rääkimata, mõtlesin juba, et nüüd mulle aitab. Küll see inimeseloom on ikka manipuleeritav, selle asemel et ise kohale sõita ja oma silmaga asjad üle kaeda, loeb ta igasugu umbluud ja usub, et nii ongi.
Nojah. Mõni usub isegi erakondade valimislubadusi. Aga muidugi on Eesti ja Island kas või oma geograafiliste iseärasuste poolest niivõrd erinevad, et ühes hästi toimiv ei pruugi teises üldse tööle hakata.
Tsiteerin ikka ja jälle kolleeg Tarvo Nõmme kirjutatud ja kevade lõpu poole Eestis müügile tulnud raamatut "Minu Island". Näiteks seda, kuidas kirjamehest pedagoog sõitis oma autoga 60 kilomeetrit edasi ja niisama palju tagasi vaid seepärast, et sõbral-kolleegil kurk kuivas. Kahtlustan, et kui helistaksin kuskil Mõisaküla vahel kellelegi Pärnust ja paluksin omale paar õlut tuua, arvataks, et olen peast segi läinud.
Ometi on igas asjas ratsionaalne iva sees, seepärast olen päris kindel, et vaatamata minu püüdele kirjutada seekord suhteliselt kergelt ja killurohkelt, leidub järgnevas mõni kõrva taha panemist vääriv mõte kodumaale mahajäänutelegi.
Thórshöfnis, kus Wikipedia andmetel on 391 elanikku (neist kooliõpilasi 85), käib pilli õppimas 18 last. Klaveriõpilasi on mul kuus ja pool. Viis plokkflööti. Kaks kitarri. Poolteist flööti ning akordioni, süntesaatorit ja tellot igaühte üks. Poolikud inimesed on loetelus seepärast, et üks õpilane õpib nädalas tunni flööti ja tunni klaverit. Kuigi saab mõlemaga täie eest hakkama.
89 elanikuga Bakkafjörthuris on koolilapsi 17 ja neist 12 õpivad pilli. Populaarseim on siingi klaver: seda õpib viis last. Kitarriõpilasi on kolm. Ning plokkflööti, flööti, akordioni ja basskitarri igaühte üks.
See on esimene asi, mida kodumaal võimatuks peetakse. Kõigepealt juba see, et nii väikestesse kohtadesse tavalinegi kool tehakse, muusikakoolist rääkimata. Ja siis see, et üksainus õpetaja peab õpetama kaheksat pilli. Võrdluseks tuuakse kas või väike Ilmatsalu muusikakool Tartumaal, kus 20 õpilase kohta on tervelt kuus õpetajat.
Ei hakka käesolevaga filosofeerima teemal, kuidas peaks last õpetama ja mida talle õpetada. Kohalikud lapsevanemad võivad aga öösiti täiesti rahulikult magada selles mõttes, et nende lastele jääb muusikakoolist igal juhul midagi kasulikku külge. Kui mitte suurepärane pillimänguoskus, siis võime loogiliselt mõelda, analüüsida ja sünteesida.
Ja niipalju on nende ridade autoril südametunnistuse riismeid säilinud, et õpetada ainult neid pille, millel mängimine endal vähemalt algtasemel välja tuleb. Ütlesin oma potentsiaalsele tööandjale kohe, kui minu Islandil maandumine jutuks tuli, et mingil juhul ei hakka ma õpetama laulmist ega viiulit, oboest rääkimata.
Muidugi on selge, et kui igasugused muusikakooli vastuvõtukatsed on seaduse täie rangusega keelatud, peab õpetaja arsenalis olema palju sellist, mille peale Eestis õpetav kolleeg ei tarvitse kunagi mõelda. Sest Eesti õpetajat kaitseb Suur Püha Lehm nimega kooli õppekava ja kui õpilane selles kehtestatud standardile ei vasta, lendab ta varem või hiljem koolist välja.
Mul on üks viienda klassi tüdruk. Äärmiselt tubli klaveriõpilane, käib pea iga päev kohusetundlikult muusikakoolis harjutamas (kodus neil klaverit pole) ja haarab uusi asju nagu lennult. Rääkis mulle, et kui vahepeal kaks aastat Rootsis elas, oli muusikakooli ootelehel ega jõudnudki ära oodata.
Aga tüdruk on paraku kohutav pabistaja: ütle ainult, et mängi nüüd ette, ja juba ta teeb pisikeses loos iga noodi kohta kaks viga, või võtab tagasi, jääb seisma, puterdab muul moel. Ehkki olen oma kõrvaga kuulnud, et harjutab õige ideoloogiaga: kõigepealt rahulikus tempos problemaatilised kohad ja alles siis nende ühendamine muu nooditekstiga.
Pärast umbes viit edutut katset teha lapsele selgeks, et Islandil ei ole kellelgi õigust anda valenootide mängimise eest peksa või koolist välja visata, otsustasin proovida muul moel.
Kirjutasin tahvlile viis matemaatikatehet, neli neist ühekohaliste arvude liitmise-lahutamise peale, aga esimesena kirjutasin tahvlile mingi tõelise perverssuse murdarvude, juurte ja logaritmidega. Siis ütlesin: "Vaata, sul on vaja teha test matemaatikas. Aega kaks minutit. Kui sa kulutad selle kaks minutit esimese tehte peale, saab aeg läbi ja keegi ei saa teada, et tegelikult sa ülejäänud nelja vastust teadsid. Tulemus null. Aga kui sa nüüd kõigepealt ülejäänud tehted ära teed ja siis proovid selle esimesega, on sul neli õiget vastust viiest olemas ja see on juba täitsa hea tulemus. Muusikategemisel on sama lugu: kui esined või õpetajale ette mängid, liigu ainult edasi. Seda, mis ja miks välja ei tulnud, arutame hiljem."
Tundub, et too seletus mõikas. Ehkki pedagoogilises mõttes on see luba vajadusel pisut slikerdada. Kui keegi veel seletaks, miks enamik Eesti pilliõpetajatest peab oma õpilaste valenoote peaaegu et isiklikuks solvanguks, oleks eriti tore ...
Pärnu tuntud dirigent Rein Vendla ei suutnud nõukogude ajal kuidagi leppida parteiliste ettekirjutustega, mis nõudsid, et avalikel esinemistel peab vähemalt 50 protsenti repertuaarist olema nõukogude autorite looming. Ja et kõik see, mis kirjutatud imperialismi kantsis USAs, on tingimusteta paha-paha-paha.
Kuna tegelikkuses on Sousa marsid oluliselt kunstiküpsemad kui Hrennikovi omad, olla Vendla oma kaasaegsete jutu järgi kasutanud nii mõnigi kord sellist trikki, et kirjutas mõne Ameerika marsi oma käega ümber ja pealkirjastas kultuuribürokraatidele vastuvõetavalt. Nii kandis üks orkester Pärnu lemmikmarsse pealkirja "Pärnu rand", kuigi igaüks, kes natuke puhkpillimuusikaga kursis, tundis teoses vaevata ära marsi "Manhattan Beach".
Õnneks need, kes tundsid, ei koputanud. Ja need, kes koputasid, ei tundnud. Praegu võib sellistest asjadest vist julgesti rääkida? See seik tuli mulle meelde seoses teise klaveriõpilasega.
Too õpilane on eelmisele vastupidiselt esinemiste peale tõeline lõvi. Esineks või kogu ülejäänud kooligi eest. Temale on kontsert suursündmus: ilusad riided selga, kunstküüned külge (jubedalt segavad mängimist, kui keegi ei tea), kogu suguselts saali ja videokaamera tööle. Aga plika ei arva kahjuks eriti midagi rütmikast ega dünaamikast ja tahab sealjuures igaks tunniks tingimata uut lugu.
Eesti muusikakoolis oleksime temaga sõbrad ilmselt esimese kohustusliku heliredelite arvestuseni, sest käesoleva eksemplari puhul puudub mul vähimgi lootus teha selgeks heliredelite ja etüüdide mängimise arendavat funktsiooni. Ema saab minu soovidest, muuseas, väga hästi aru ja toetab, aga lapsest jagu ei saa.
Jumal tänatud, et meenus juhtum, kuidas Vendla Hilja Treubergile omal ajal tünga tegi. Czerny etüüdide number 1 ja 2 ümberlöömine arvutis võttis ehk paar minutit. Pealkirja "Upp og nithur" ("Üles ja alla") väljamõtlemine niisama kaua. Järgmiseks tunniks olid etüüdid lausa pähe õpitud (enam-vähem isegi õiges rütmis).
Edaspidi pean seda Czerny etüüdikogumiku originaali siiski luku taga hoidma, sest kui nimetet jõhker pettus peaks ilmsiks tulema, on tagajärjed ettearvamatud ...
Mikihiire maal on välja mõeldud palju idiootsusi, mille peale võib ainult ohata, et no selline asi ei saa võimalik olla. Näiteks võidakse siis, kui alla 12aastane laps on üksi kodus, poes või tänaval, algatada lapse äravõtmine vanematelt. Ühe sellise amerikanismiga puutusin kokku oma töös.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ette ühegi pilli algõpetust, mida saaks teha ilma füüsilise kontaktita õpilase ja õpetaja vahel. Plokkflöödiõppes näiteks, millest pajatab käesolev juhtum, on kindlasti vaja alustada normaalsest krambivabast seisakust ja õigete lihaste kasutamisest hingamisel, kontrollida pillihoidu ja seda, et sõrmed korralikult töötaksid.
Pärast seda kui umbes kolm järjestikust pillitundi esimese klassi õpilasega olid sarnanenud pigem kullimänguga suhteliselt väikeses klassiruumis, kirjutasin koolijuhile, et järgmiseks tunniks olgu ema kaasas.
Nüüd on mul ühest perest kaks plokkflöödiõpilast. Mina väänan ema õigeks ja tema omakorda sätib oma last. Mõlemad teevad õpingutes edusamme. Ema natuke suuremaid.
Ise aga mõtlen samal ajal, millal jõutakse omadega sinnamaani, et vastassoost õpetaja tohib jagada õpetust ainult kuue meetri kauguselt klaasi tagant, soovitavalt seljaga õpilase poole seistes (teadagi, miks).
Niimoodi, nagu kirjutasin oma loos, tegutsen mina Thórshöfnis ja Bakkafjörthuris. Õpilased arenevad tasapisi, tundidest viilimiseks põhjusi ei otsita, lapsevanemad on rahul (eelkirjeldatud juhtumi kõrval on nii mõnigi minult tunni või paar võtnud, et oma last kodutöödes aidata), vallavalitsuse meelest on kõik väga hästi ja ise magan öösiti rahulikult. Järelikult võiks kõikide kriteeriumide järgi öelda: hea õpetaja.
Keegi teine õpetaja kuskil mujal tegutseb võib-olla täiesti teistmoodi. Ei õpeta noodikirja ega oska õpilastele korralikult ette mängida. Või vastupidi, korraldab Viini muusikaakadeemia filiaali. Või õpetab põhimõtteliselt ainult suuri klassikuid. Või üksnes rütmimuusikat. Mina siin maailma otsas võin mujal toimuvaga oi-oi-oi kuidas mitte nõus olla, aga kuni sealsed asjad toimivad, pole probleemi. Pigem muutud ise probleemiks, kui liiga palju sõna võtad. Sest siin makstaksegi õpetajale palka selle eest, et ta suudaks igas õpilases üles leida selle erilise, mis temas on, ja toetada selle arengut parimal võimalikul moel.
Mitte selle eest, et õpetaja saaks esmalt valida omale välja õpilased, keda ta peab enda arvates andekateks, seejärel vedada pikki aastaid õppekavas näpuga järge ja dresseerida last üha uueks teadmiste ning oskuste kontrolliks. Põhi- ja keskhariduse puhul võib asjast veel kuidagi aru saada, aga kas huvihariduses peakski kontroll olema üldse oluline? Mida see annab? Ja kas keegi on kunagi endalt küsinud: mille see võtab?