Hans Soll: Maailmapilt ja hingedepäev

Füüsika- ja astronoomiaõpetaja Hans Soll. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Füüsikaseaduste domineerimine, nende vahetu tunnetus viib sageli selleni, et öeldakse, küllap ka mõeldakse, et loodus käitub füüsikaseaduste järgi. No niipidi asi ei ole, olgu see füüsika nii kange kui tahes. Nii ütleja ei mõista oma komistamist, põhimõttelist viga: loodusele ei tee mingisugused seadused ettekirjutusi. Loodus käitub just nii, nagu ta käitub.

Jah, füüsikateadusel, muidugi füüsikutelgi, on õnnestunud nii üht kui teist, õnneks mõnel puhul enamatki teada saada looduse käitumiskommetest. Loodus on ikka primaarne ja temast arusaamine sekundaarne.

Kogu füüsikalist maailma siduv mõiste on energia oma esinemisvormide paljususega. Kogu aeg on tegu sellesama energia muundumise - igavese liikumisega. Albert Einsteini relatiivsusteooria isegi seob energia mateeria “põhiaine” massiga ja seda imetlusväärselt lihtsa valemiga E=mc2. See valem tähendab seda, et igal kehal on ainuüksi oma olemasolu tõttu energia (s.o seisuenergia). See ekvivalentne seos energia ja massi vahel võimaldab mõõta massi energiaühikutega. Energia on midagi niisugust, milleta ei eksisteeri midagi.

Elu otsimine eksoplaneetidelt

Maaväline elu, kui see üldse olemas on, saab olla ainult teiste Päikeste planeetidel ja niisugustel, kus valitsevad Maa-lähedased tingimused, nagu näiteks eluks sobiv temperatuur, vee ja atmosfääri olemasolu.

Seni on teada 342 eksoplaneeti, mis väljaspool meie Päikesesüsteemi oma tähtede (Päikeste) ümber tiirlevad. Enamasti on tegu Jupiteri- ja Saturni-suuruste hiidplaneetidega.

Suvel lennutasid ameeriklased orbiidile kosmoseteleskoobi Kepler, mis tiirleb ümber Päikese nagu Maagi. Ja samal kaugusel Päikesest – 150 miljonit kilomeetrit. Vaatluse all on 100 000 tähte ja nagu NASA teatas, paranevad võimalused uute eksoplaneetide avastamiseks plahvatuslikult.

Kuidas pruukida elu?

Just nõnda nimetab Manfred Dworschak oma ülevaateartiklis (vt Tarkade Klubi, september 2009) USA geoloogi Mike Russelli ja Saksa Düsseldorfi botaaniku William Martini ettevõtmist elu tekke tõsiteaduslikuks tõestuseks koos sinnakuuluva laboratoorse eksperimendiga. See imeline loomismasin asub Pasadenas NASA raketilaboris.

Geoloogist professor usub, et elu tekkis kõigepealt meresügavustes mõõdukalt kuumade allikate ümbruses. Selliste allikate olemasolule viitasid tema arvutused ja need leitigi 2000. aastal keset Atlandi ookeani, 3700 kilomeetrit Floridast idas. 800 meetri sügavusel turritavad põhjas valkjast kaltsiumkarbonaadist tornid, kiivas ja lõhenenud, mõni neist 20korruselise maja kõrgune. Sellest nimi Lost City ehk kadunud linn.

Tornid on moodustunud ookeanialusest põhjast tekkinud allikatest väljapaiskunud setetest. Selle õõntes ja poorides elutsevad praegu arvukad mikroorganismid.

Neli miljardit aastat tagasi, Maa metsikul ürgajal oli Maa koor vaevalt jahtunud, päev kestis viis tundi ja Kuu tiirutas maakera ümber nii lähedal, et tema gravitatsiooniline tõmme keerutas ürgookeanid sogaseks. Taevast langes tihti 50kilomeetrise läbimõõduga kivikamakaid. Langemiskohtades aurustusid maailmamere ülemised kihid. Vulkaanid purskasid ja merest kerkinud saaste kohal möllasid 500kraadised tormid. Põrgu kestis mitu miljonit aastat.

Atmosfääril polnud veel varjavat osoonikihti ja Maale pääsenud ultraviolettkiirgus tapnuks igasuguse elu. Seevastu pakkus kaitset kottpime merepõhi, Lost City moodi allikapiirkonnad. Seal immitses mineraalidega merevesi läbi aluspõhja pragude ja lõhede. Need hüdrotermoallikad paiknevad enamasti habrastel joontel, kus kontinentaallaamad teineteisest eemale triivivad.

Teadlased on mõõtnud neist väljavoolava vee temperatuuriks 400 kraadi. Hiigeltornid asetsevad seevastu murdejoontest pisut eemal ja vesi on seal elusõbralikuma temperatuuriga.

Esimesed biomolekulid võisidki tekkida seal ja Russell tahab oma simulatsioonireaktoris seda kõike järele teha, ta oleks õnnelik, kui tekiks paar aminohapet, hiljem valke.

Argimõistuse kokkuvõte

Kui Maa-pealse sünnikohaga elu otsijate pürgimusi peaks kroonima edu, on samasugune õigus elule ülejäänud eksoplaneetidel, elu on kogu universumis. Hõredalt, nagu on hõre oma mõõtmatute valgusaastatega universum. Missugune see eri paikades on? Üllatavalt, ettekujutamatult erinev! Selles selgusele jõudmine on loodusteaduste ühine üllas eesmärk. Astrofüüsikud, biofüüsikud ja keemikud on avangardis.

Selgusele jõudmiseni elavad füüsikaline ja religioosne maailmapilt jätkuvalt koos ja elust lahutamatu hing ootab oma saatust. Süüdakem hingedepäeval küünlad oma moodsate eluasemete kõrgetel akendel, nagu meie esivanemad süütasid rasvaküünlad talutarede madalatel akendel!